Kadund hing

Kui ma siin paar postitust tagasi poetasin kudumise kõrvalt, et aia peale veel ei mõtle, veebruaris teen esimesed külvamised . . . siis nüüd on seis selline, et viimased 3 päeva on saanud ainult veebis seemnepoodides surfata. Kudunud olen vaid paar rida. :P Eks sai selle vooluga kaasa mindud, et kõik juba tellivad, läksin siis ka seemnemaailma vaatama, et kas neil on mõned sügisel otsas olnud seemned juba müüki ilmunud. Olid küll. Aga kuidas sa ikka seemneid valid ilma aia peale mõtlemata. Ikka hakkad kohe planeerima, kuhu mida panna, mis mille kõrvale jne. Nii need aiamõtted peas vihama hakkasid ja kudumismõtted välja tõrjusid. Ladusin aga ostukorvi täis, pidin juba maksma hakkama - kui ühel hetkel korv täiesti tühi. No mis nüüd siis? Ise veel väidavad, et sisselogituna säilib ostukorvi sisu, varasemalt on ka säilinud . . . Egas midagi, võtsin seda kui märki, et ju mul siis polnud ette nähtud sel hetkel tellimust teha. Äkki jäi midagi puudu või sai midagi ülearu. Järele mõtlema hakates selgus tõesti, et nii mõndagi oleks tulnud veel lisada.
Järgmisel päeval hakkasin taas ostukorvi täitma - ja siis sattusin kõrvaliste asjadega tegeldes hoopis chilternseeds lehele. Ah siis sellepärast mul polnud määratud seemnemaailmast tellida . . . ! Sealtpeale olin kadund hing. Milline valik neid heirloom haruldusi, mida mina just tahan ja Eestist kätte ei saa . . .  või kui saab, siis vaid ühes värvitoonis. Hinnad olid küll kõrgemad, kuid kvaliteet kiidetud, pakid suured ja saatekulu vaid £3.95. Kui nüüd ennast hästi talitseda ja tellida seda, mida mul tõesti VAJA on ja mitte, mida tahaks, siis saaks sama ostusummaga hakkama kui enne seemnemaailmast palneerinud olin, ainult et sortiment saaks tunduvalt asjalikum. Seda, et mis mõttes VAJA - mu isa meelest on meil vaja ainult porgandi- ja herneseemneid. :P Aga minu mõttes siis minu kõige primaarsemad lilleunistused, mis tuleks kõigepealt täita. :) Samas on seis selline, et laps tahab hiirepuuri ja legginseid, mis ma talle ka lubasin, minu valmiv Haapsalu sall vajab salliraami (mille ma ise valmistamise asemel ikka tellida kavatsesin), samas palka saan järgmine kuu hoolduslehe tõttu vaid poolejagu, võeh. Tuleb seemnehullus ikka kuuks ajaks ootele panna . . . Tellisin chiltrenist alustuseks vaid seemnekataloogi posti teel - on midagi ilusat, mida õhtul voodis lapata ja riste soovide juurde kritseldada. :)

Natuke sai sõrmeotsad mullaseks

Täna ostsin ära esimesed seemned. Täiesti planeerimatult, kuna kohalikku toidupoodi olid just müüki ilmunud - a 25 senti pakk, no kuidas siis mitte võtta. Valisin põhiliselt aedviljaseemneid - peet, salat, basiilik, redis, hernes, kurk ning lilledest minu jaoks uudisena päsmaslill ja lillhernes. Huvitavamad seemned tuleb aga ikka tellida ja see jääb veebruari peale. Samuti vedasin kelgu peal koju kotitäie lillemulda.
Õhtul neid seemnepakke uurides tekkis kihk midagi juba külvata, niisiis basiilik sai mulda, samuti herned, võrsete nosimise eesmärgil. Minu esimesed aiandusalased elamused siis sel aastal. :)

Kuusk on ka meil veel toas, isa ei viitsi välja viia ja mina ka keelasin, et las ilutseb veel - saab võrseid süüa, kuusekasvujooki ja -pestot teha. :)

Ämblikuvõrku kudumas

Aeg on läinud lippamisi, samas pole juhtunud midagi sellist, mis sunniks arvuti taha istuma ja elamusi kirja panema. Nagu öeldakse - halvad mälestused kirjuta liivale, head mälestused raiu marmorisse. Kes iganes selle lause ütles, tal oli õigus. :) Või nagu sõnastas üks mu hea sõbranna - ainult heale toetudes saab edasi minna. Mitte et midagi halba oleks vahepeal juhtunud - aga mis sellest talvisest nirust tervisest ikka rääkida. Õnneks on ses osas kõik taas paremuse poole.
Ka laps sai oma mandlitest lahti. See opil käik ja haiglas veedetud aeg olid umbes nagu spaapuhkus meile, võisin taaskord tõdeda. Kes iganes tahab oma mandlitest lahti saada, võib end julgelt Rakveres Dr. Tõnis Pruleri käe alla usaldada. Sest kui juba laps ütleb, et tahaks veel tagasi opile minna . . . :)

Aga jah, mida mul endal seal haiglas muud see aeg teha oleks olnud kui kududa. Pakkisin hommikul kiiruga valge lõngakera ja vardad kotti. Teadmata, mis sellest tuleb, hakkasin lihtsalt ripsi kuduma. Ei sellises olukorras saa mingi mustri peale mõelda. Kojusaamiseks oli kera läbi ja selge ka, et ega sealt muud saa kui üks soe õlasall. Huvi pärast sai veel ka ääris kootud ja külge õmmeldud - polnud varem nii teinud. Selline lihtsake ta sai:

Haiglast kodus paranejat last valvates oli aga taas näppudele tegevust vaja leida - vahelduseks köögis püreesid jm siledaid magustoite vaaritades, mis oleksid sobilikud lõigutud kurgust alla minema. Heegeldava lapse eeskujul sai siis ise ka üle 30a. heegelnõel välja otsitud ja veel üks valge sall valmis tehtud:

Kuna heegeldamine ei ole ikka üldse minu rida, siis igatsesid sõrmed taas kudumisvarraste järele. Kuid nüüd olid küll ideed täitsa otsas. Lahendus tuli aga, kust poleks oodanudki. Detsembrikuu Maakodu ajakirjas oli üks artikkel ühest pitsikudujast mehest, kes koob Haapsalu salle. Need sallid polnud isegi minu ampluaa kunagi olnud, sest olin veendunud, et ma eluski ei küündiks Haapsalu salli kuduma. Ja nüüd, palun väga, üks meesterahvas koob pitsi! No kas mina siis tõesti hakkama ei saaks?!? See asi ei andnud mulle enam rahu . . . Artiklist võis ka lugeda, et kogenud kuduja teeb Haapsalu salli kolme päevaga valmis. No kas mina pole kogenud kuduja? Mis siin enam oodata - infojahile! Kuna internetitarkuse järgi ikka Haapsalu salli valmis ei koo, tuli minna raamatupoodi (veebipoodi). Õnneks oli sel teemal ilmunud hiljaaegu suurepäraseid raamatud. Sai vähe šopatud:

Kuna lõngatellimus venis, sai end senikaua teoreetiliselt haritud. Mustrid olid ka üks ilusam kui teine, võimatu oli sealt kõige kenamat välja valida . . . Lõin käega ja andsin valiku tegemise lapsele. Niikuinii esimene sall saab ikka temale. Tema valik oli "Õnnelehe" muster. Ok, olgu siis Õnneleht, sai aga algust tehtud. Oli see vast vaevaline . . . Isegi minu, kogenud kuduja näppude vahel, tundus seda niitpeenikest lõnga hoida nii kohutavalt kohmakas. Kaks korda sai juba oma mitmerealine sallijupp üles harutatud - küll oli see uutmoodi tehnikas ülesloodud serv liiga pingul, küll suutsin vahpeal ühe silmuse kaotada ja vea sisse teha . . . Kaotatud silmus on aga Haapsalu salli puhul kadunud nagu mutiauku ja harutades silmuste taasüleskorjamine mustri vahel suht lootusetu ülesanne. Silmused lihtsalt jooksevad eest ja harunevad ja harunevad edasi. Vot siis sulle Õnnelehekirja - õnne see seni küll ei toonud . . . Lootus sall kolme päevaga valmis kududa kahanes olematuks. :P

Kolmas katse aga õnnestus, kohmakus kätest kadus ja sealtpeale on kudumine olnud ainult puhas rõõm. 

Lappasin huvi pärast teisi mustreid ka võrdluseks - nojah, laps oli mulle ikka kohe selle kõige keerulisema välja pakkunud. Üheski teises mustris ei tulnud 7 silmust kokku kududa, see kõige vastikum koht. :P Aga nüüd on kõik käpas, tuleb vaid pingsalt jälgida, et enam vigu ei teeks, sest parandamine on suht lootusetu ettevõtmine.

Samas tekkis küsimus - mida teevad need päris sallikudujad vanatädikesed seal Haapsalus oma töntsi silmanägemise ja kulunud sõrmeliigestega, kui nad mõne silmuse kaotavad? Või hoiab pitsikudumine silmad erksad ja sõrmed painduvad? Ja mis kujuga saavad olema tagumikud kui nii palju istuda? Minul sureb tagumik kududes juba tunni ajaga ära. :D Pean siis sirutama ja muid asju tegema. Seal oli juttu ühest sallimeistrist, kes on kudunud oma elus üle 1000 Haapsalu salli . . .

Aia peale ma veel ei mõtle. Eelmisel aastal külvasin kõike liiga vara ja taimed kippusid välja venima. Sel aastal ootan rahulikult veebruari keskpaigani ja külvan siis basiiliku jt. kõige varajasemad.

Uus aasta

Kui vana-aasta lõpp oli taaskord mõnus ja harmooniline, et pidin juba kirjutama, et kuidas kõik kogu aeg ikka nii hästi saab olla, siis uus aasta saabus minu jaoks kurguvaluga. Just nii oligi, sai südaööl ilutulestik ära vaadatud ja tuppa tagasi tulles oli kurk juba haige. Et siis uude aastasse oli see asi mulle planeeritud? Nädalalõpuks paistetas teine üsna kinni - kuivõrd see võimalik on, mandleid mul ju pole. Arst vaatas ja imestas. Õnneks täna nagu hakkaks tagasi tõmbama. Põhimure on nüüd, et vaid last ei nakataks - peab ta ju ülehomme mandliopile minema ja oleks väga nõme kui see edasi tuleks lükata. Nii ma siis muudkui pesen käsi enne kui talle midagi pakun ja üldse hoian rohkem omaette. 1,5 päeva on ikka hiiglama pikk aeg kui midagi oodata . . .

Pühad peetud

Pühad möödusid rahulikult, tegelikult igal aastal aina rahulikumalt, sest ettevalmistuste tegemine on juba nii käpas. Kuuse tõime tuppa traditsioonidest hoolimata päev varem, et jõuaks seda rahus ehtida ja küünaldepundart harutada. Venna pere tuli lastega nagu alati, oli traditsiooniline suur jõulusöömaaeg ja kingituste avamine. Isegi köögipoolel polnud suurt rahmeldamist, selle töö tegid ahjud - 2 puuahju ja elektriahi. Kapsad tegin juba 23nda õhtul puuahjus valmis, kõik muu valmis õigel päeval. Minu asi olid vaid ahjud valmis kütta, praad, vorstid, kaalikad ja kartulid ette valmistada ning iga asi parajal ajal küpsema panna. Suurem töö oli vaid kringlitegu. Kui laud kaetud, polnud ka külalised enam kaugel.

Kiisu võttis esimesena platsi sisse

Peale jõulusöömaaega oli käes kingituste avamise aeg. Selleks puhuks sai kuusel ka päris küünlad süüdatud. Kingitustega võisid meil nii suured kui väikesed rahule jääda. Meie suguvõsa naispere sai peened kingid kosmeetikavallast. Minule tõi jõuluvana juustehooldustooted, et oma hallidele kiharatele uut läiget ja sära anda. Lapsed said oma unistuste mänguasjad, vend aga raamatu, mida endalegi oleks tahtnud, M. Marttila "Paranenud ravist hoolimata". Isa sai uue Kersna raamatu. Peale kingituste avamist on meil siis alati lihtsalt üks rahuaeg - lapsed mängivad, isa räägib, kuidas vanal ajal talus jõule veedeti, vahepeal tuleme kööki kringlile ja kohvile. Rahu ja õnnetunne, mida pildile panna ei saa, kuid mis on igal aastal sama ja ei unune kunagi.
Järgmisel päeval konfiskeerisin isalt tema raamatu, kui teda kodus polnud, et see ühe jutiga läbi lugeda. Üks inspireerivamaid lugemisi viimasel ajal üldse - sellest, kuidas ikka edasi elada kui on raske. Ja nii raske olemist ei kujuta mitte ettegi . . .
Teisel jõulupühal vaatasime lapsega jõuluvana toodud filmi "Lumekuninganna ja igavene talv". Disney multika Linuxi operatsioonisüsteemis mängima saamine on muidugi paras närvivirgutus . . . Viimases hädas helistasin oma tuttavale arvutispetsialistile, kellel polnud ka midagi rõõmustavat teatada - krüpteeritud filme ei pruugigi arvutis mängima saada. :/ No sellega ei saanud ma ju ometi leppida - lapse jõulukink ja nüüd ei saagi vaadata?! Tuulasin veel pool internetti läbi kuni lõpuks leidsin need võlusõnad, mis tuli terminali kirjutada, et asi käima saada! Laps vaatas mind pärast seda küll nagu geeniust. :P Film oli kaunis igal juhul.

Taimejuttu talvisel ajal nii palju, et jõululaupäevaks lõi pabernartsiss oma õied lahti. Ja see jääb ilmselt ka viimaseks  korraks kui ma neid aknalaual kasvatan - see vänge lõhn, mida need miniatuursed nartsissiõied levitavad . . .  Kasvu lubati neil ka kirjade järgi kuni 25cm, pildi järgi võib aga kõrguseks arvata kui palju? Tuli neile lehv toestuseks ümber siduda.

Pabernartsiss Paperwhite

Õied on muidugi kenakesed, lihavõttepühadeks oleks vist paras neid ajatada kui õiteigatsus on piinavalt suureks paisunud:

Kirjapanemist väärib ka fakt, et 1.jõulupühal kärgatas meil kõu ja lõi välku. Kõva tuisk käis samal ajal. Korra varem, paar aastat tagasi, on saanud ka lumetormiga äikest kogeda.
Muidu viimaseid pilte sirvides jääb mulje, et fotokat kasutatakse meie majas põhiliselt vaid kassi pildistamiseks - taaskord siis Kitty, unistaval ilmel õueelu jälgimas.

Kaunist jõuluaega!

Kuusk on toas, hanged on akna taga ja jõuluootus hinges nagu suurel lapsel - homne päev võiks juba alata. :)

Mõtlikkuse aeg enne pühade algust

Eile pidid mu näpud esmakordselt leinakimbu valmis meisterdama. Tänasel toomapäeval, mil hinged liikvel, saatsime ära kalli naabrinaise Helga.
Ilm oli ennelõunal karge ja vaikne ja päike piilus silmapiiril, kui sammud üle tee naabrite poole seadsime. Kui kirikuõpetaja lugemist alustas, muutus aknast sisse tulvav päike aina heledamaks ja säravamaks - just nagu Helga naeratus, mis oli alati ta kelmikat nägu kaunistanud. Miks aga surm vahel nii muudab lahkunu nägu . . . ei jälgegi enam tema ümaratest põskedest, alati naeruselt pruntis suunurkadest ja rõõmsalt vidukil silmadest. Puusärgis lebas vaid tema õhuke maine kest, 91 aastat kulutatud. Tema hing oli aga meie hulgas, andes aknast sissetulvava päikesesäraga oma kohalolust märku.

Matustele kaasa me ei sõitnud, kuid sängitamise arvatava lõppemise paiku tegi ilm uue pöörde - peale kahte läks peaaegu pimedaks ja hakkas lund tulema. Algul rahet, siis laia lund ja lõpuks läks päris tuisuks kätte ära. Tunnike hiljem läks taas valgeks, tuisk vaibus, laia lund jäi aga langema ja langema. Lahkuv hing viis sügise endaga kaasa, maa peale aga saabus talv.

Ei olnud täna tuju toomapäevale kohast suurpuhastust teha - tahtsin vaid mõtetes Helgaga olla. Meenutada meie lobisemisi tema köögis kohvitassi taga. Jagasime rõõme ja muresid, kööginippe, saladusi . . . Kuulsin tema käest lugusid oma emast, mida ma veel kuulnud polnud või olin unustanud - suri mu ema ju kui olin veel laps. Ikka ja jälle kutsus ta mind, et tulgu ma õhtuti, teeme väikesed veinid, ajame naistejutte. Mul on kahju, et ma piisavalt tihti aega ei võtnud, et seda teha.
Ma ei unusta kunagi, kui ma oma 7-kuuse lapsega Tallinnast tagasi lapsepõlvekoju kolisin ja Helga ühel päeval suure isetehtud kreemitordiga mulle katsikule tuli. Tema vanuses veel sellise meistritööga hakkama saada . . . oma kanade munadest ja kuldkollane tort! Ma olin nii liigutatud.
Kõige suuremad punased tulbid, mis ta mulle jagas, jäävad teda mulle nüüd igal kevadel meenutama . . . Samuti märtsikellukesed, mis tal endal pärast välja läksid, kukehari, tema aia uhkus, ja mürakas murulaugupuhmas mu maitseainepeenras. Õnneheina ja murtudsüdant ei osanud ma kahjuks hoida, need läksid välja.
Kui ta veel kõbus oli, jagas ta mulle igal kevadel pihuga suvelillede istikuid - peiulilled, rõngaslilled, virkliisud, leeksalveid, viltlehed, astrid. Ja kunagi ei saavutanud nad minu aias selliseid mõõte nagu tema peenardel. :) Isegi siis kui tal juba ammu enam kanu polnud, mille rammuga lilli poputada. Ja need meie õnnelikud jalutuskäigud tema lillepeenarde ümber, kus ta mulle kui noorele ja rohelisele aednikule näpunäiteid jagas, mu laps samal ajal kukerpalle viskamas tema avaral murul . . . 
Sellest kõigest on nüüd juba mõni aeg möödas - viimastel aastatel Helga enam aeda pidada ei jaksanud. Kahjuks ei olnud tema pea siis ka enam kogu aeg selge, mis tegi tema ja ta lähedaste elu lõpus veelgi raskemaks . . . Ehkki surm nii kõrges eas saab olla vaid vabanemine, siis teadmine tema viimase aja kannatustest teeb ikka väga kurvaks.

Vaatamata nukrusele ja jõuetusele ajas õhtul miski vägi mind sügavkülmast arooniad ja pihlakad võtma, et need koos õuntega valepohlamoosiks keeta. Ju siis kalli naabrinaise hing utsitas tagant - töö vajab tegemist. Sellise oli ju temagi elu aeg olnud, vana eestiaegne hing. Kui nutud nutetud, tuleb edasi toimetada.