reede, 1. aprill 2016

Lapitööd

Pärast päikesepäevi anti siinkandis vahelduseks aasta esimest vihma. Parasjagu, ei mingit uputamist, kuid ämbri sai ikka täis toalillede tarbeks. Tahtsin just aiale kasulik olla, lõikasin ühe hortensia ära ja Jaapani enela Macrophylla maani maha, kui vihmapiisad ajasid tuppa. Ja sinna ma jäingi, sest toas ootas mind seelikulappide maailm, kuhu võib end ära kaotada.
Ega mul mingit erilist vajadust seeliku järele polnud, neid suviseid on mul siin rohkem kui kanda jõuab. Kuid olid paar lapse väikest seelikukest, mida ei raatsinud ära visata ja tekkis idee teha neist üks lapiseelik, mis aga väga lapitekilik välja ei näeks. Olin neid tükke juba paar päeva ladunud, vaadanud kord ligidalt, kord kaugelt, täna siis õmblesin kõik kokku. Ja ennäe imet - saigi seelik.  Kanda võime seda lapsega mõlemad, oleme sama mõõtu, tema vaid pikem.



Õigetes toonides ka:



Pildi pealt ilmselt ei paista, kuid seelik on tõesti suvalistest juppidest kokku õmmeldud ja jupid omakorda tükkidest, kuid mustrisse sobitatud. Kodus ja külapoes käimiseks käib küll.



Kuna ühe eelneva postituse kommentaariumis arvati, et Bloggeri ummistamine on täiesti OK tegevus, siis siia sobikski nüüd näidata, mida ma mõni aasta tagasi kahest lapsele väikseks jäänud kleidist õmblesin - voodipesu ja hunnik ilupatju. Ise ka imestasin, et paarist 5-aastase lapse kleidist nii palju teha saab - juurde lisasin ainult triibulist kangast. Pildid on kahjuks udusevõitu:

 

Lähemalt ka - rull:


Süda:


Roosipeenar:



Kuu:


Väike padi:


Suur padi:


 Magamise padi:



Pärast sellist komplekti ei tahtnud laps "tavalist" voodipesu enam üldse näha, niisiis õmblesin talle veel ühe lux-komplekti, mida kasutada kui teised pesus on, + voodiseeliku (seeliku varjus järelvalmivad sügiseti tomatid väga hästi):




Tort:



See kuu, narmaste ja kuumaastikuga,  on minu lemmik:




Valge roosipeenar:


Ja veel üks padi, mille tehnika ma eesti keeles ära olen unustanud, ingl. k. smocking:



Pärast sellist väntamist panin oma vana Vesta mõneks ajaks kasti ära. Nüüd on aga lood nii, et kuna laps on tänaseks minust pikem ja oma tekist välja kasvanud, siis kogu see rikkus sai nüüd minu omaks. :D Temale teen aga juba uut komplekti.

Ja kui ma juba hakkasin neid õmblustöid siin näitama, siis lisan lõpetuseks veel ühe pildi satsikardinast. See luuderohumumm seal akna peal on praeguseks ka juba kõvasti üle meetri mees.


Ja tegelikult ei ole ma üldse mingi õmbleja tüüp, ma pehmelt öeldes vihkan õmblemist. Kuid töö käigus vist saan sellest üle - või unustan ära. Kasulik kohe kui vahel midagi meelest läheb. :)

11 kommentaari:

  1. Mul said kõik sõnad otsa :) Vapustav

    VastaKustuta
  2. Mul kah, võttis sõnatuks. Milline käsitöö!

    VastaKustuta
  3. Sinu töid vaadates saab ainult õhku ahmida :) Vapustavalt ilus, maitsekas ja puhas töö.
    Mina õmblemist ei vihka, hoopis õmblemine vihkab mind. Olen isegi kursustel käinud, et seda osata ja mitte kadestada selle tegevuse oskajaid. Aga seejärel rikuti mu hea masin ära. Järelikult tuleb ikka mingi tõke ette :D

    VastaKustuta
  4. Võrratult ilus,kohe sõnatuks võtab!
    See on juba õmblemise kõrgem klass.Mulle endale õmblemine ei istu,siis teiste töid kohe imetlen ja Sinu õmbluskunsti ei jõua ara imetleda.Ilus,väga ilus!

    VastaKustuta
  5. Tundub, et miski pole sinu käes võimatu. Ega ei usuks küll, kui piltidelt selgelt näha poleks.

    VastaKustuta
  6. Tänan-tänan. :) Kui aegamisi teha, 100x mõõta ja kaaluda, saab hakkama igasugu asjadega.

    VastaKustuta
  7. Sa oled ikka tõeline osavnäpp! Väga uhked kõik!

    VastaKustuta
  8. Oiappi! See võtab tõesti täiesti suu ammuli sõnatuks! Vapustav!

    VastaKustuta
  9. Väga kaunis ja luksuslik, olen vaimustuses! Mul vist ei jaguks kannatust nii peente asjade valmistamiseks.

    VastaKustuta
  10. Tänud. :) Ega mul ka selle kannatusega priisata pole ... tuleb oodata kui tuju tuleb ja siis mõtted teostada. Kõige kannatlikum ma olengi vist selle õige tuju ootamisel. :D

    VastaKustuta