Õhkan õndsusest :)

Eelmine nädal pidi kõigi eelduste kohaselt tulema vaikne - ei mingit töömurdmist, pidin rannet hoidma. Oksalõikurit ei puutunud, pikeerisin hoopis toas taimi ja külvasin. Mulda said kurekell-ängelhein, ibeeriselehine tukalill, aed-balsamiin ja sinine kurekell. Pikeerisin ära teise kassetitäie kaenal-lõhiskellukat, puna-valge sitsilille, jaapani humala ning jalapeno pipra. Huvitav, et pikeerimata taimed nägid kopsakamad välja kui pikeeritud - et siis ongi parem pikeerimisega hiljaks jääda?
Siinkohal tahaks presenteerida ühte isekülvanud nalja, keda ma detsembrist saati ämbliklille pähe toas sossutanud olin. No ämbliklille ma eelmisel kevadel sinna potti ju külvasin. Kardan, et tema liigikaaslased pole kunagi nii head elu nautida saanud . . . :P Noh, nimetage, kellega tegu?

Aiategudeni jõudsin alles neljapäeval kui avastasin, et labidat juba annab käes hoida ning läksin ja kaevasin haldjaringi suuremaks.
Reedel läks soojemaks ning patt oli tuppa jääda. Uitasin fotokaga aias, kolisin taimekassetid kasvuhoonesesse ja vaatasin, millises seisus on imelille juurikad keldris. Olid teised sellised mitte just imelises konditsioonis - pooled hallitasid, ülejäänud siiski kõvad. Tahaks juba maha panna - tea, kas peavad aprilli lõpuni seal vastu . . .
Haldjaroosi The Fairy tõin ka keldrist välja, lõikusin teda tsipa ja istutasin ümber. Ööd veedab ta nüüd kasvuhoones, päeval on õues. Samuti väetasin ära aiaroosid, seekord puhta lämmastikuga (Ammooniumsalpeeter+S).

Laupäeval saabus aga õnn minu õuele. Õigemini kaks õnne. Istusin arvutis, et koguda täpsemat infot peatselt saabuvate pargirooside kohta. Olin oma lehega peaaegu valmis jõudnud kui tuli postimees ja tõi mulle mu Schultheis roosid. Oi, siis läks kiireks. Pistsin roosid vette, printisid värskelt kogutud info välja ning peale kiiret hommikusööki läksin, paber näpus, aeda uitama, et uutele tulijatele sobivad kohad leida. Eks mul need vabakujulise heki mõtted meelel olid kui nad tellitud sai. Kohta üle vaadates oli aga selge, et mingeid roose maha panna ei saa kuniks need vana kirss ja kuivand ploom seal aianurgas edasi istuvad. Ja see tõdemus viis järgmise õnneni, sest sel aastal võttis isa mind kuulda! Tahtsin kohe hüpata rõõmust - lõpuks ometi saab midagigi liikuma! Taime- ja peenramajandus on aias juba mõnda aega minu käe all, kuid suuremad otsused nagu seesamune puude maha võtmine või aia tegemine on isa lubamise taga kinni ning iga võit selles vallas raske tulema. Kui siis järgmisel hommikul naabrimehe saag vinguma hakkas ja puud langesid, tahtsin kohe õndsusest õhata. 

Sel päeval sai hobuse moodi rügatud. Naaber tükeldas maha võetud puud ära ning vedas puuriida juurde, mina kogusin oksarisu kokku ning panin tule otsa. Ranne küll vingus kohate oksi tõstes, üritasin teda mitte koormata - kes mul siis roosid ära istutab kui ta jälle errorit ette lööma hakkab . . .
Naaber, hea mees, kooris saega ka me vanad kuused alumistest okstest vähe lagedamaks, nii et sai seegi koht vähe viisakamaks. Kui siis viimnegi praht oli riisutud ja põletatud, olin nii võhmal, et poleks tahtnud sõrmegi liigutada. Õige töö pidi aga alles nüüd lahti minema - rooside istutamine. 10 auku kaevata, õigemini 10 +3, sest osa roose pidin kolima. Õhtuks olin . . . nii läbi, kuid õnnelik. Polnud vist ühtegi kohta, mis poleks valutanud ja selline tunne oli, et ei taha kunagi enam ühtegi roosiistikut näha. Kunagi aga upub see aiaäär mul lõhnavatesse pargiroosidesse, ah . . . ! Kaua seda oodata tuleks - 7, 10 aastat?
Nüüd peaksid kõik mu peamised roosiunistused täidetud olema. Ok, Põltsamaalt ja Roosojalt on veel mõned pargikad tulemas, kuid neid pole palju ja osa auke on juba ette kaevatud. Peenraroose ma enam ei ihka, neid poleks mul kuhugile panna.

Täna hommikul ärgates avanes aga silmale vihmapestud aed, mis oli üleöö rohetama löönud. Kõige eredamalt rohetas naat . . .