Esimeste aiatööde nädal

Nädala algul sai esmakordselt aias mütatud. Mõtlesin, et lähen lõikan need viimased 2 hortensiat ära, kui aed võttis nööbist kinni ja palus, et ma ka sügisesed lillepealsed ära koristaks. Mida ma ka rõõmuga tegin. Kõik nägi kohe hulga tsiviliseeritum välja, ehkki ikka liiga pruun veel - tahaks juba rohelust! Praegu õitsevad lumeroosid, sillad, krookused, lumi- ja märtsikellukesed ning võrkiirised. Kuid kõik need ninad . . . kes kõik sealt tulemas on, uued ja vanad olijad - pole veel ühelgi kevadel nii põnevil olnud!

Täna ajasin roosidel pidulikult mullakuhilad laiali. Rõõm oli näha, et kõik olid elus, kel rohkemal, kel vähemal määral rohelist. Kõige paremad nägid välja valge roos, Damaskuse roos, sammalroosid ja burboonroosid. Viimaste pärast olin just kõige rohkem kartnud. Samas rambler New Dawn, kes eelmisel aastal hästi talvitunult pikkade võrsetega suvele vastu läks, peab sel aastal nullist alustama. Kõik pealsed kuni mullatud osani on külmavõetud. Võibolla oleks pilt teine kui oleks katnud. Ei tea, pole katmist kunagi proovinud. Lugesin, et katte alla tulevad hiired ja siis tuleks sinna mürki panna - kuid meil on ju kass. Kui see sinna maiustama peaks tahtma minna . . . siis olgu juba pigem lühem roos. 

Kui jutt juba loomadele läks, siis eile oli selline paras hull päev. Neljapäev on mul muidu mõnus päev - lõunast vaba ning pikk nädalalõpp ees. Sel hommikul oli aga kurb avastus - must liivahiir oli surnud. Ega me nende vanust ei teanud. Kui nad meile toodi, siis must tundus kohe vanem olevat. Kui valge oli selline paras rahmeldis, siis must pigem flegmaatiline - nagu yin ja yang. Eriti kui keras magasid. Õigeid nimesidki ei osanud me neile välja mõelda - kutsusimegi, Must ja Valge. Viimastel päevadel oli Must aga järsult loiumaks jäänud. Eks liivahiirte lühike eluiga ole teada, kuid seda poleks ka osanud arvata, et juba aasta pärast matame esimese . . .

Laps oli kodus haige ja nuttu jätkus . . . Lubasin talle siis, et käin õhtu poole linnas ära ja toon uue hiire. Liivakaid ei tohi ju pikalt üksi jätta, surevad kurvastusse. 

Peale tööd sängitasime Musta kuuse alla ning mina seadsin peagi sammud Rakvere bussi peale. Olin enne internetis eeltöö ära teinud, bussiaegu vaadanud, loomapoodi helistanud. Arvestasin, et kui saan 15 minutiga loomapoes käidud, jõuan veel varase bussiga tagasi. Vastasel korral tuleks veel 3 tundi järgmist bussi oodata, mis pole, hiir näpus, suurem asi väljavaade . . . Kuid kõik klappis ning olin juba enne viite kodus tagasi. 

Uus hiireke on karamellikarva ja alles väike ning nimeks sai ta oma väljanägemise järgi demi-Cappuccino. Valge hiir sai tema kõrval uueks nimeks Latte. 

Panime demi-hiire kogu transpordikastiga hiirepuuri, kus siis valge kohe selle ümber erutatult sibama hakkas. Mõne aja pärast tegime vahetust ja täna hommikul lasksime juba demi-hiire suure hiire manu. Valges tärkasid kohe ematunded ning kui demi-hiir julges lõpuks jooksuratta alt peidikust välja tulla, lakkus ta pisikese üle. Peagi rabasid nad juba koos pappi ja heina närida ning väsides jäid teineteise kaissu tukkuma. Nii kiiret harjumist polnud me küll oodanud.

Homme seisab ees suur rooside lõikamise ja väetamise töö. Pärast ilmselt oigan, et ei ühtegi roosi enam, sama sügiseti roose muldades . . . Seda hala tuleb aga õppida ignoreerima. Egas sellepärast saa loobuda roose juure ostmast, et nendega on paar korda aastas palju tegemist.