Roosid mullas, moone pole

Eilne päev oli rohkem selline aias uitamise ja taimemõtete  mõlgutamise päev. Eks seda saab niikuinii teha, eriti kui otsaga tagaaeda jõuan. Seal meeldib mulle nüüd aina enam, ehkki kõik on veel noor ja pooleli. Igal pool, kuhu vaatad, on taimed veel pisukesed nagu väikelapsed, ise tundud nende kõrval nii vana ja hall. Ei jõua ära oodata kui nad juba soliidsesse ikka jõuavad, et tunneks end nende kõrval nagu võrdne võrdsega. :)

Natuke pistsin sõrmi mulda ka, rohisin ajaviiteks oma idamagunate külvid ära. Kahte kohta sai kevadel külvatud, ühes midagi tärkas, teises - mida kõike seal ei leidunud! Tundus nagu magunate asemel oleks pihuga külvatud võõrkakart, kirikakart, võilille, niitjast mailast, vesiheina . . .  Eks peab järgmisel aastal uuesti proovima, peab ju õnnestuma. Narr oleks hakata moone kusagilt aiapoest ühekaupa potiga tellima.

Niita sai ka pisukest ja niide värskelt harvendatud kaalikate vahele puistatud. Mul on siis ka sel aastal multšitud peenrad. Täitsa kenad heledad read, taimed ka tunduvad õnnelikud olema. Kõiki peenraid pole küll õnnestunud veel multšida, esialgu vaid till, salat ja kaalikas. Niidet lihtsalt ei kogune nii palju, seda tuleb ju paksult panna. Maasikad tahaks aga igal juhul enne saagi valmimist niitega polsterdada, et marjad puhtaks jääksid.


Õhtul saabus siis mu lõhnav roosilaadung Põltsamaalt. 3 vaasi said õisi täis,  avanemata pungi aga ära lõigata ei raatsinud. Chapeau de Napoleon nägi NII äge välja. Eks ma piltidel olin neid karvaseid pungasid näinud, kuid tegelikkus oli veelgi lahedam. Teine sammalroos, Shailer´s White Moss, oli pea minupikkune, samuti Gertrude Jekyll, torm ajas nad kohe kummuli. Ehkki mul polnud kavas neid veel samal õhtul istutama hakata, hakkasin kartma, et marutuul räsib taimed öö jooksul ära. Seega tuli ikka kõik samal õhtul maha panna. Pärast töö nii kiitis tegijat, ei saanud õhtul hilja tuppa äragi - muudkui käisin uut roosipeenart imetlemas. Selleks aastaks siis äkki aitab roosidest, hing on igal juhul rahul. :)