Septembrikuised silmarõõmustajad

Aiaga on teadupärast nii, et aiatööd ei lõpe kunagi. Samas on aed hetkel ka rabamata nauditav. Lihtsalt istud kohviga õunapuu all, lased silmal õitsejatel puhata ja ongi stiimul läinud midagi veel tegema hakata. Mida sa ikka rabad kui kõik näeb niigi õnnis välja. Kui nüüd mõni õppinud aednik mulle siia lahti lasta, see pööritaks ehk silmi ja küsiks, kus labidas on. Aga mulle sobib. Sobiks muidugi ka paremini ja eks ma varsti tegutsen jälle edasi. Eriti kui ma end sealt õunapuu alt püsti ajan ja maja taha kõnnin. Vaat seal on mõtlemist, kuidas vaadet etemaks muuta. Kõige rohkem häirib mind korraliku aia puudumine, on vaid see lagunenud ja kõver võrk. Aga siin lõpeb minu võim, sellised asjad on isa valdus ja kui tema midagi uut ei taha, siis on minu asi vaid see jama kuidagi ära varjata. Talvel kui kõik oli lage, vaatasin aknast ja otsustasin - panen igale poole kibuvitsad aia äärde, las kasvab täis. Kui siis aga suvi tuli, selgus, et ega sinna mingit roosivõsa küll ei mahu tegema - vaarikad on ju umbes meetri kaugusel vastas ja sealt edasi veel ka sõstrapõõsarida. Vaarikate kolimise osas olen ka pigem ettevaatlik - ühed vaarikad ma kolisin kunagi sedasi, et enam nad uues kohas sedasi ei kandnud kui varem. Nii ma olen siis selle lagunenud aia varjamise osas ikka nõutu edasi ja kui liiga pahuraks teeb, siis parem ei vaatagi sinnapoole.
Aga ma tahtsin veel jäädvustada neid, kes aias hetkel silma rõõmustavad. Või pigem valikut neist - kõike pole mõtet pildile püüda, paljud hakkavad juba korduma.
Kõige tublim õitseja on mul terve see suvi olnud vist lõhnatu imelill ja praegugi on tal ikka veel ilus lehestik ja rõkkab õitseda ja lõhnata. Teda on mul mitmes kohas, kuid verandaotsa kõige kuumema koha peal on ta oma meetrise läbimõõduga:

Lõhnatu imelill

Seemneid on tal ka väga mugav korjata:

Floksid on muidugi juulist peale olnud värvilaikude tekitajad aias. Sel aastal õnnestus mul ära oodata hilise Orange Perfection õite avanemise - no on vast intensiivne värv:

Orange Perfection

Minu värvimuutev Peacock Lilac, kes hämaras muutub sinakaks, sai mult juba kuu aega tagasi kiidusõnu, kuid tänaseks ei jõua ma ära imestada, kuidas ta üldse õisi ei puista - ikka sama värske kui juulis!

Peacock Lilac - 26.juuli

 

Peacock Lilac - täna

Idaliiliaid pole ma elus varem kasvatanud, kuid olen alati tahtnud neid uhkeid hiliseid lõhnajaid omale aeda . . . seekord jõudsin ikka õied ära oodata:

Idaliilia Casa Blanca

Ühe roosa idaliilia õied on mul veel vaja ära oodata.
Aavikuemanda lilla hortensia You&Me Together oli mul eelmisel aastal absoluutselt viimane õitseja aias, saab näha, kas sel aastal jääb samamoodi. Küll ta on ikka ilusti viimistletud õitega kui nina lähedale pista:

Suurelehine hortensia You&Me Together

Aavikuemanda suurelehine hortensia Zorro on mul kõige eksootilisema välimusega tegelane aias:

Suurelehine hortensia Zorro

Kui mõni külv õnnestub, siis teeb see alati rõõmu. Suvel külvatud valge öölill avas esimesed silmad. Siin pole näha, kuid kasvult on ta hoopis lihavam kui mu senine lilla. Tema asi saab olema järgmisel suvel suure valge puhmakana mu meeli rõõmustada:

Valge öölill

No ja õhtuti ei saa kuidagi tuppa ära kui laternad süttivad ja tänu minu püüdele sel aastal rohkem valgeid õitsejaid aeda tuua, näeb aed sel aastal üsna kuuaia moodi välja:

Kuuaia unistus pole aga täielikult täitunud, järgmisel aastal tuleb veelgi lopsakaid valgeid õitsejaid ja lõhnajaid aeda tuua. Tüüpiline kuuaia lill kuu-lehtertapp valmistas mulle näiteks sel aastal täieliku pettumuse - pakkus vaatamiseks vaid nirusid lehti, õied jäid tulemata . . . Ka oli minu poolt patt jätta külvamata tubakalille. Samas eelpool kiidetud lõhnatu imelill täitis need tühikud ning õitses ja lõhnas mitme eest. Lõhnav neitsikummel rõõmustas mind ka igal pool aias, nii positiivsed pisikesed valged tupsud tal. Ka valged petuuniad amplites ja aknalauakastides andsid öösse valget lopsakust ja mulle sattus isegi lõhnav sort. Kuid kohati jätsid nad mind sel aastal nõutuks - kord õitsesid nad täiuslikult, kuid siis viskasid end vaatamata lõikumisele ja väetamisele sirakile ning tuli korralikult maha lõigata. Siis oli mõni kast nädal otsa või enamgi ilmetu kuni siis taas virutas õiekuhila peale. Nii hüplikke petuuniad pole ma veel ühelgi aastal kasvatanud. :) Ilmselt valin konteinertaimedeks järgmisel aastal kedagi stabiilsemat.
Aiatööde osas polegi hästi nagu midagi ette näidata. On saanud rohida, üht-teist ümber tõsta, kaevata, kärpida, seemneid korjata - no sellised, tööd, mis ammu meelest läinud ja polegi nagu tööd. Mõned nartsissisibulad sai tellitud ja mulda pandud, põhiliselt erinevad valge südamikuga kollased nagu Avalon, Pipit ja Hillstar, mis võlusid mu ära oma vastupidise tooniga, mõned valged nagu Thalia, Cheerfulness ja siis veel pisikesi, Tête á Tête ja Minnow. Tulbisibulaid, kirgaslilli ja krookuseid sai ka varutud ning nüüd sügelen, et neid mulda panna, kuid vara veel.
No ja siis on mul veel mõned pojengid loodetavasti kusagilt tulemas, kuid mul poleks midagi selle vastu kui nad veel kaua tuleks, sest viimse raha eest ei ostnud ma leiba, vaid neidsamu sibulaid ja neid ei kõlba hamba alla panna. :P

Oh, ja kõige lõppu üks küsimus ka. Kui sulle kingitakse selline kena krüsanteemikera, mida sellega külmade tulles edasi tuleks teha? Aeda mulda, tuppa või keldrisse?