Purgisildid

Olin ikka mõelnud, et kunagi võtan kätte ja teen hoidistepurkidele mingid viisakad sildid, mõttest kaugemale polnud aga kunagi jõudnud. Nüüd, mil viimaste päevade kuumalaine tuppa varjuma sundis ning oma nördimuseks avastasin, et mul pole piisavalt lõnga järgmiseks kuduprojektiks, otsustasin pühenduda tasuta lõbustustele - võtsin selle sildiasjanduse ette. Ega mul muid vahendeid võtta polnud, kui paber, printer ja Gimp. Kuna ma pole jõudnud sel aastal veel suurt midagi purki panna (täidan sügavkülmikut), siis tegin silte olemasolevatele hoidistele:

Algul mõtlesin, et ei hakka erikujulistega jamama, ehkki nad on armsad - kes viitsib neid välja lõigata! Lõpuks siiski tegin ühed. Tegelikult polnudki hull see lõikumine. Ja kui purgile müts ka pähe panna, siis on nagu päris. :)

Järgmiseks tuleb hakata köögiviljahoidiste silte välja mõtlema. Maasikate ja vaarikatega saaks kindlasti väga nunnusid silte teha, kuid nemad on mul sügavkülmakraam. Sõstardest teen toorželeed, nemad lähevad keldrisse ja seal on nii niiske, et siltidest ei jääks midagi järele. Tegelikult ma teengi keldrisse minevaid hoidiseid spetsiaalselt sellistesse purkidesse, milledelt sildid ei taha pesus maha tulla - üks talv keldris ja kevadel võib neilt sildid ühe käeviipega maha pühkida. Et siis silte saan teha vaid neile hoidistele, mis ma sahvrisse jätan.

Aiavaadete pildistamiseks pole ma aga kuidagi motivatsiooni leidnud. Mulle meeldib aias tiiru teha ja lilli nuusutada - teen seda kogu aeg! Kuid pigem ilma fotokata - fotokaga aiatiir kisub kuidagi . . . tehniliseks. Kõik talletub ju mällu ja sellisena ma oma aeda talvel meenutangi, koos kõigi lõhnade ja valguslaikudega õitel . . . Mul on küll roosiõitest pilte, kuigi neistki mitte kõigist - ehk päästavad midagi, et ikka aiablogi mõõdu välja annaks! :)

Alfred Sisley

Augusta Luise

Benjamin Britten

Benjamin Britten

Comte de Chambord

Gloria Dei

James Galway

James Galway

James Galway

Lady Emma Hamilton

Pomponella

Red Leonardo da Vinci

Red Leonardo da Vinci

Ja mul on hea meel, et aias on nii palju õisi, et saab alati midagi vaasi tuua. On õisi, keda ma kasvatan just sel eesmärgil. Ning üks idaliilia kimbus paneb terve toa lõhnama:

Väsind aga õnnelik

. . .  võisime me lapsega eilse suurpäeva lõpul õhata. Ei teagi, mis rohkem võhmale võttis, kas see leitsak, mida kokkutuleku päevaks oli antud, uute nägude ja kohtumiste virr-varr või kogu see pagasnikutäis taimerikkust, mis mulle kokku kuhjati, suur osa sellest üllatustaimed. Ilmselt kõik kokku. Ja laps oli üliõnnelik, et sai terve päeva hobuste seltsis veeta.

Kristeli männituka all laotuv aed polnud mul esimene kord imetleda. See on nii hubane paik oma arvukate istumise- ja lebotamiskohtadega, kust ei tahakski üldse ära minna. Rääkimata kogu sellest taimerikkusest, hiigelhostade ja okaspuudega eesotsas. Kokkutuleku korraldamiseks igatahes ideaalne paik. Kui Kristel kartis algul, et kedagi õieti ei tulegi, siis sööma istudes tuli hakata muudkui köögi vahet vudima, et nõusid ja toole juurde tuua - rahvast oli vaat et topelt rohkem kui lubatud. :D

Kui Kristeli aed oli ära imetletud ja keha kinnitatud, hakkas kostuma plaan meiegi aeda kaema tulla. Minu nõrka katset protestida ei peetud millekski, samuti ignoreeriti üksmeelselt mu ettepanekut pisut hiljem tulla, nii viie aasta pärast, mil äsjaistutatud pargiroositited juba rohu seest välja paistavad. Aia taha hakkas peagi vormuma 12-autoline rivi, mis Kristeli autoga eesotsas minu kodukoha poole startis.
Olin isale teatanud, et "pärast tullakse ka meie aeda vaatama", mis jättis mulje, et paar-kolm-neil inimest astub ehk läbi. Ma ei tea, mida naabrid mõelda võisid, kui see pulmarong minu tänavasse keeras - meie peres ju abiellumisealisi pole. :D Ja kui see rahvamass siis me väiksest väravast sisse hakkas voolama, oli see lausa sürreaalne . . . Isa pärast ütles, et pidi lausa kõhu lahti ehmatama. :D Niisiis oli mu koduaed umbes pooleks tunniks üle ujutatud aiaasjatundjatega, mu diletantlikke aiategusid uudistamas. Oeh. Roose tuli kohati tõesti käpuli nuusutada, aga ise nad teadsid - ma olin hoiatanud. Siia juurde üks mu lapse tehtud pilt roosist, kes kõige rohkem huvi äratas:

Damaskuse roos Mme Hardy

Mõned seadsid kahtluse alla me aia väiksuse - no ma ei tea, aleviaiad on ju väikesed. Talud on suured.
Taivi aed, mida pärast külastasime, oli sama väike, kuid otsast otsani taimi täis. Vaid üksikud lahkusid sealt taimepotita näpu otsas. Mul hakkas selleks hetkeks juba kerge peavalu vormuma, seega pidasin paremaks mitte mingeid uusi taimi juurde kuhjata. Pealegi sai just üks pagasnikutäis kodus maha laaditud, pluss veel mu Järvselja tellimus . . . Nüüd saab mõnda aega tühje laike peenardes täita.

Igal juhul lootsin peale Taivi aia külastust päeva lõpetatuks lugeda, aga kus sa sellega! Teist korda sel päeval murti mu tahet ja viidi mind järelejäänud Aalujatega tagasi Kristeli juurde - külakostile lõppu peale tegema. "Ainult tunnikeseks," üritasin resoluutne olla, kuid lapsed kadusid peale sööki hobustega terveks õhtuks silmapiirilt ja sinna me siis jäime. :D Aga, noh, kohv ning muu lauale jäänud hea-parem mõjusid kui peavalurohi ning nii ta läks, et koju saime alles enne kümmet.

Tuhat tänu Kristelile super päeva eest! Oli ülivahva Aalujad lõpuks ära näha, järgmisel aastal loodan ära näha ka need, kes seekord tulla ei saanud.

God made rainy days . . .

(Jumal lõi vihmapäevad, et aednikud saaksid kodutööd tehtud)

Või siis kududa . . .

. . . või lugeda (akna taga trummeldav vihm toob vampiiriloo meeleolu veelgi selgemalt kätte ära).

Ning loomulikult - internetist uusi taimi taimi otsida. :D Minu esimene tellimus Järvseljalt:

Parthenocissus quinquefolia - harilik metsviinapuu
Polemonium caeruleum - harilik sinilatv´Album´
Thymus vulgaris - aed-liivatee ´Compactus `
Hyssopus officinalis - harilik iisop ´Roseus´ 
Thalictrum aquilegifolium - kurekell-ängelhein 
Rubus parviflorus - nutka vaarikas
Sambucus nigra - must leeder ´Lactiniata´
Hydrangea heteromalla - himaalaja hortensia
Leymus arenarius - liiv-vareskaer
Arrhenatherum elatius subsp. bulbosum - kõrge raikaerik ´Variegatum´
Calamagrostis × acutiflora - teravaõiene kastik ´Overdam´
Calamagrostis × acutiflora - teravaõiene kastik 'Avalanche'
Molinia arundinacea´Windspiel´- roog-sinihelmikas
Artemisia ludoviciana - kassiurb-puju

Et siis taas mõned taimeunistused täidetud + elu esimesed kõrrelised tulemas.

Vihma ja päikese vahelised hetked . . .

. . . on nii lühikesed, et keeruline valida, mis tööst sel ajal kinni hakata. Kohe tuleb ju järgmine valing ja ajab tuppa tagasi. Ja pildistamine on sealjuures ikka viimasel kohal. Täna õhtul lihtsalt võtsin selle aja, et midagigi pildile püüda.

Juuni alguse pojengid jäid mul jäädvustamata, kuid viimased (kes eelmisel aastal pildistamata jäid), said sel aastal pildile. Siin on minu kõige võrratuma lõhna ja õiekujuga hiline pojeng, soetatud 12a. tagasi Aiasõbrast, nimi kaotsi läinud. Vaatamata arvukatele kolimistele (viimati eelmisel aastal) õitseb hetkel ohtralt:

Teine veel hilisem healõhnaline nimetu alles alustab:

Esimesed sel aastal soetatud Damaskuse roosid õitsesid vihmas ära enne kui jaole jõudsin, nüüd hakkavad avanema vanemad olijad. Gertrude Jekyll on üks võrratumatest lõhnajatest:

Lady of Shalott on pisut rahulikuma lõhnaga:

Nimetu kahevärvilise roosi õis näeb igal aastal pisut erinev välja, lõhnab võrratult:

Esimest korda sel kevadel sai külvatud lilltubakat. Olin põnevil, milline see paljukiidetud lõhn on - väga hea on! Üsna sarnane imelille lõhnale, keda sai sel aastal liiga hilja külvatud (kui avastasin, et juurikad ei olnud keldris ületalve säilinud) ja kes võibolla ei jõuagi sel aastal õitsema minna. Lilltubakas kõlbab teda siis kenasti lõhna poolest asendama:

Lilltubakas

Milda poolt eelmisel aastal jagatud nelgirõõmud esimesi õisi avamas:

 

Nurmnelk

 Eelmisel aastal külvatud keskmine kellukas - tal on nii vahvalt karvane suu:

Keskmine kellukas

Veel ühed kauaoodatud õied - kollane võhumõõk:

Amplid on mul sel aastal lapse soovil puna-valgekirjud:

Sitsililled

Ja kass on meil mõnikord lilla :D

 

Loitev tulinelk alba verandaotsapeenra seltsilistega: 

Kaksikkannus alustab:

Laialehine kellukas:

Lemmik - lõhnav lillhernehekk . . .  

Ning padukate aegne "ellujäämiskomplekt" - tee, kudumistöö ja Toblerone-juustukook :P

Pojengilõhnaline köök

Kõik muudkui postitavad pilte imelistest pojengiõitest, meil siin aga on üks vihmavaling teise otsa ning pojengid puha vastu maad. Vihmavesiseid õisi haletsedes turgatas mul äkki pähe, et olin ju ammu tahtnud proovida pojengiželeed teha - kas sai veel paremat aega selleks olla? Ilusaid õisi ei raatsiks muidu ju iial keetmiseks ära noppida. Siin on realiseerunud mõte juba purkides:

Pojengiželee

Kuna tunti huvi, panen ka retsepti kirja, mille panin kokku mitmest erinevast internetis leiduvast ning mida järgides võib seda keedust teha ka näiteks roosi -või sireliõitest.

Pojengiželee

200g pojengiõielehti
700g suhkrut
600ml vett
2 sidruni mahl

Kasutasin kõige lõhnavamaid tumeroosasid õisi (mida tumedamad õied, seda punasem pidi keedus saama). Korjasin ~8 õit, pesin ära ning noppisin õielehed kaussi kihiti 200g suhkruga. Lisasin sidrunimahla, segasin pisut puulusikaga ja panin ööseks kaane alla külmkappi. Järgmisel päeval valasin peale keeva vee, ajasin keema ning lasin podiseda ~ 15min. Seejärel kurnasin, lisasin ülejäänud suhkru, ajasin keema ning lasin väiksel tulel pool tundi podiseda. Kauem polevat soovitav kuna võib karamelli maitse külge võtta. Siis purkidesse ja steriliseeritud kaaned peale. Tuleb mainida, et pojengilõhn talletus väga hästi purkidesse.
Pärast kujundasin arvutis veel sildid ka peale, no et oleks nagu päris. :P 

Ega ta vist päris želee moodi saanud, mida kannataks saia peale panna - selleks oleks tulnud pektiini lisada, nagu enamuses retseptides ka kirjas oli. Samas pidi maitse pektiini arvelt kannatama, mida ma aga ei tahtnud. Moosisuhkrut samuti ei tahtnud kasutada kuna sinna on lisatud säilitusainet kaaliumsorbaati, aitab valgest surmastki moositeoks. Igal juhul pool klaasitäit keedust, mis mul üle jäi, tardus lahtiselt seistes üsnagi ära - selline paras paks ollus jäätise peale või morsi sisse panemiseks. Pärast hakkasin mõtlema, et oleks tulnudki maha jahutada ja külmalt purkidesse panna, nagu olen tsaari moosi teinud, oleks paksem saanud. Noh, järgmisena on mul plaanis teha roosiõieželeed, eks siis saab sedapidi proovitud.

Külm, külm, külm

. . . märg ja tormine on olnud. Kõik vihmaveeanumad ajavad üle ääre ning kolm päeva olen ahju kütnud, sest muidu ei saa. Talvised tegevused, nagu kudumine ja lugemine, on taas päevakorral.
Pärastlõunal lõpuks ometi vilksatas korraks päike - olin kohe aias ja rohisin viimased poolteist porgandipeenart ära. Aed nägi väga vesine välja, kuid mu viimased moonikülvid olid pärast nädalast sadu kenasti üleval. Lehetäid sigatsesid roosides ning said pritspurki rohelise seebi lahusega. Homseks lubab taas suvisemat ilma, mul sellest aga palju asja pole, istun suurema osa päevast eksamikomisjonis.

Tahtsin sel aastal kindlasti kõik aiavaated õitsemise järjekorras pildile saada. Kui veel ilmad ilusad olid, uitasin hommikuti aias, õhkasin, nuusutasin ja tõotasin peagi pildistama tulla. Päeva peale läks aga alati rabamiseks ning õhtuks käsi lihtsalt ei jõudnud enam fotokat hoida. Nüüd on mul jäänud vaid mälestus sellest, kui uhkelt mu iirised, asalead ja punased lupiinid õitsesid. Aga talv teeb mälus puhastustöö ning siis . . . mida pole pildistanud, seda pole olnud?

Järgnevad pildid on mu lapse tehtud, tema ampluaa on lähivaated, milles mina talle ligilähedale ei saa. Vot ei oska ma meie odava seebikaga selliselt pildistada, et eest on selge, aga taust udune nagu peegelkaameraga tehtud. Olen ta korduvalt ette võtnud, et nüüd näita mulle täpselt, kuidas sa seda teed, tema siis seletab, et nii lihtne, ikka sedasi ja sedasi - no ei õnnestu mul. :D Ehkki olen lugenud läbi kõik internetis leiduva, kuidas kompaktkaameraga paremaid pilte saada. Ju siis lihtsalt ei ole antud. :P Aiavaadete asemel on mul seekord siis vaid need lapse tehtud meeleolupildid:

Südajas suutera

Sarvkannike

Suureõieline tõnnike

Balti sõrmkäpp

Roomav floks Blue Ridge

Nimetu kibuvits - pidi olema Harisoni kollane kibuvits Aurora, kuid pole seda mitte:

Kitty