Külm, külm, külm

. . . märg ja tormine on olnud. Kõik vihmaveeanumad ajavad üle ääre ning kolm päeva olen ahju kütnud, sest muidu ei saa. Talvised tegevused, nagu kudumine ja lugemine, on taas päevakorral.
Pärastlõunal lõpuks ometi vilksatas korraks päike - olin kohe aias ja rohisin viimased poolteist porgandipeenart ära. Aed nägi väga vesine välja, kuid mu viimased moonikülvid olid pärast nädalast sadu kenasti üleval. Lehetäid sigatsesid roosides ning said pritspurki rohelise seebi lahusega. Homseks lubab taas suvisemat ilma, mul sellest aga palju asja pole, istun suurema osa päevast eksamikomisjonis.

Tahtsin sel aastal kindlasti kõik aiavaated õitsemise järjekorras pildile saada. Kui veel ilmad ilusad olid, uitasin hommikuti aias, õhkasin, nuusutasin ja tõotasin peagi pildistama tulla. Päeva peale läks aga alati rabamiseks ning õhtuks käsi lihtsalt ei jõudnud enam fotokat hoida. Nüüd on mul jäänud vaid mälestus sellest, kui uhkelt mu iirised, asalead ja punased lupiinid õitsesid. Aga talv teeb mälus puhastustöö ning siis . . . mida pole pildistanud, seda pole olnud?

Järgnevad pildid on mu lapse tehtud, tema ampluaa on lähivaated, milles mina talle ligilähedale ei saa. Vot ei oska ma meie odava seebikaga selliselt pildistada, et eest on selge, aga taust udune nagu peegelkaameraga tehtud. Olen ta korduvalt ette võtnud, et nüüd näita mulle täpselt, kuidas sa seda teed, tema siis seletab, et nii lihtne, ikka sedasi ja sedasi - no ei õnnestu mul. :D Ehkki olen lugenud läbi kõik internetis leiduva, kuidas kompaktkaameraga paremaid pilte saada. Ju siis lihtsalt ei ole antud. :P Aiavaadete asemel on mul seekord siis vaid need lapse tehtud meeleolupildid:

Südajas suutera

Sarvkannike

Suureõieline tõnnike

Balti sõrmkäpp

Roomav floks Blue Ridge

Nimetu kibuvits - pidi olema Harisoni kollane kibuvits Aurora, kuid pole seda mitte:

Kitty