Puhkus algas :)

Päev algas päikesesäraga ja minul on puhkus - mida veel on rõõmuks vaja. :) Ka teine ratsuritäht Picotee lõi selle peale õied valla:

Lapsel oli täna veel viimane koolipäev ja tõi koju tunnistuse ainult viitega. Seda oli teada ning tähistamiseks soovis ta juba ette oma lemmikuid, makroone, roosasid seekord. Tuli katsetada, kas peedimahl teeb makroonid roosaks - tegi küll:

Tehtud sai ka uusi aknalauakülvamisi - lõhnav neitsikummel, balsamiin, tomatid ja uus laar petuuniad (sest eelmised ei tulnud üles). Ainult planeeritud põõsaste lõikuse jätsin homse peale kuna laps kutsuti nädalavahetuseks külla ööbima ja siis saan katkestamatult oksalõikuriga tegutseda.

Puhkust on vaja

Selline väsimus tuli äkitselt üleöö kusagilt peale - vaheldust oleks vaja, ja kohe! Loodusesse tahaks nii väga - metsa ja mere äärde . . . Tõin esmaabiks esimesed lumikellukesed ja märtsikellukesed vaasi.
Lapsel on ajud samuti krussis veerandilõpu stressist, küsis, kas võiksime vaheajal veekeskuses ära käia. Eks ma olin nõus, ehkki ohates mõttes - no ei kisu mind ei linna ega kusagile  täislastud kloorivette ujuma. Ega ta ise ka tegelikult linnaskäike fänna ja järele mõelnuna pakkus, et käiksime ehk selle asemel hoopis 2x grillis ära. Sellega olin ma lausa rõõmuga nõus. 2km läbi metsa minna, saab lisaks kehakinnitusele ka puhastavat metsaõhku hingata - just midagi meie mõlemi maitsele. :) No ja siis järgmiseks oleks vaja mere ääres ka ära käia, mereõhku hingamas - sellised eluks vajalikud õhud mõlemad. :)

Reedel on mul aga kindel plaan oksalõikuriga aeda minna ja mitte enne naasta kui kõik lõigatud, mis vaja. Kuukalender ka toetab mu optimistlikke plaane - kahanev kuu ja viljapäev, parim viljapuude- ja põõsaste lõikamiseks.
Ja siis tuleb veel kasemahl jooksma panna ja mõned kaseoksad ajatamiseks vaasi tuua, et munapühadeks lehes oleksid.

Aeg toalilledele

Täna oli mul vaba päev, kuukalender näitas rohelist tuld igasugu istutustöödele (kahanev kuu Neitsis), mõtlesingi siis, et oleks toimekas ja istutaks näiteks sidrunipuud ümber. Eelmisel aastal laps pani lausa kaks laari seemneid kasvama, kokku saime 7 puud erinevas suuruses. Suve veetsid nad aias, sügisel tuppa kolides 3 neist heitsid lehed maha. Talve veetsid nad kütteta koridori põhjapoolsel aknal. Lehtedeta tegelastest olid neile seal seltsiks veel bugenvillea ja üks õues suvitanud luuderohi. Kapi otsast vaatas nende peale alla mu kõige pikem luuderohi, kes igal sügisel viskab maha täpselt pooled lehed, et siis suvel taas kõige lopsakamaks minna. Nüüd nad olid seal kõik seda nägu, et hakkaks uusi lehti ajama. Istutasin nad kõik ümber.

Need nii ilusasti reas seal oma uutes pottides, hakkas mul teistest toalilledest kahju - et kuidas siis nemad edasi oma kitsastes oludes. Istutasingi ülejäänud taimed ka ühe jutiga ümber - 2 peperoomiat, 3 köögis olevat luuderohtu ning 2 kalanhoed. Vaasis juured alla ajanud sebralille pistikud said ka mulda. Orhideel oli täna pidu, temale tõin poest esmakordselt väetist maitsta. Istutamata jäid vaid kaktusepoeg ja portulak-turdleht. Viimase jaoks mul polnud suuremat savipotti võtta ja plastpotis läheks ta ümber oma raskusega. Tuleb homme potijahile minna. See ei tohiks probleem olla, minust kiviviske kaugusel on 2 arvestatavat "Stockmanni", kust olen pea kõik ümbrispotid oma lilledele saanud.

Aknalaualt on veel häid uudiseid - esimesed Inglismaalt tellitud seemned on üleval, sarvkannike ja peen iluürt. Järgmisena on mul laua peal külvamise ootel tukalill, ämbliklill, lehtertapp, kalju-kilbirohi ja kirjulehine piimalill. Veeretangi neid pakke käes, et kas külvata tuppa või hiljem aeda - kõik puha uued seemned minu jaoks, kogemus puudub.

Vaatan vahel ka oma soovinimekirja - no kuidas ma ta küll nii pikaks olen saanud! Võib üks inimene ikka palju õieilu tahta. Roosid ja pojengid ei anna üldse rahu - eriti pojengid, ei ole teisi selliseid . . . Suvehommikul, lükkad terve näo kastese õie sisse, tõmbad suure sõõmu lõhna endasse . . .
Ja roosiõied, pole küll nii suured, kuid veel hullutavama lõhnaga! Laps ütles, et meil on kindlalt roose juurde vaja. Ma mitte ei kahtlegi selles.

Päevad ei ole vennad

Sest mõnel päeval kohe eriti õnnestub. Näiteks eilne elu esimene makroonitegu - olin häälestunud täielikule läbikukkumisele, ja vaat, mis välja tuli:

Tehtud siis Olga retsepti järgi. Retsepti osas patustasin vaid nii palju, et tuhksuhkru jahvatasin ise kohviveskis valmis, mis peaks küll olema makrooniteo juures üks suur no-no-no, kuid - jalad on neil ju all, seest tühjad ega nätsked ka pole, mida veel ühelt makroonilt tahta.

Vaikne kevadeootus

Täna tegutsesime lapsega kasvuhoones, sai sinna sinna redist ja tilli külvatud. Salatit oleks ka maha pannud, kuid tuli välja, et mul polnudki eelmisest aastast seemneid alles nagu olin eeldanud. Tuleb järgmine nädal osta ja külvata. Eelmisest aastast on mul meeles, et redis ja salat said juba veebruaris mulda, kuid siis tulid külmad peale ja alles aprillis nad tärkasid. Loodetavasti sel aastal ei tule nii kaua oodata.

Väljas oli nii mõnus vaikne ja kevadine, kondasime aias, hingasime õhku ja uurisime taimede seisukorda. Detsembris istutatud vahulill ja lamava talihalja taimed olid kenasti olemas. Üldse tundub, et kõik on olemas ja talve nagu polekski vahepeal olnud.

Toas said veel täna mulda kaenal-lõhiskellukas, sarvkannike ja peen iluürt. Need on  need Inglismaalt tellitud seemned ja mu ootused nende idanevuse suhtes on väga kõrged . . .

Muidu olen aga laisk, istun ja koon muudkui - esimene Haapsalu sall hakkab lõpule jõudma. Ja peabki jõudma, enne kui tõsisemad aiatoimetused peale tulevad. Ja ei siis ole ka enam kudumist kui suvi käes. Ehkki vahel näen end küll vaimusilmas õunapuu all istumas ja vardaid liigutamas, siis reaalsus on see, et sääsed panevad nahka ja tuleb tuppa põgeneda. :) Oeh, nüüd tuli suveigatsus . . .

Akna taga ja peal

Aknast välja vaadates kisub kangesti juba aeda toimetama. Ühel päeval isegi käisime lapsega ja tekitasime porise teeraja tagaaeda viiva muru peale. No ega see ka kellegi muru ole, suuremas osas kirikakra all. :) Aga rohetab. Aed ongi praktiliselt lumevaba. Üks valge viirg on veel, kuid homme ma lippan ämbriga ja toon selle sisse sulama - ilmselt viimane märtsikuu lumevesi. Edaspidi hakkavad toalilled loodetavasti juba vihmavett jooma.

Aknalaua taimemajanduses ei toimu mitte midagi uut. Petuunia sai külvatud 2 nädalat tagasi ja 70st seemnest vaid 4 on üleval - ma oletan, et need 4 on ikka petuuniad, mitte kasvuturbaga saadud umbrohuseemned. Igal juhul lootust mul küll enam ei ole. Kannikeseseemnetega on seis veel nutusem - 2 oletatavat taime on üleval. Pole kunagi kannikest külvanud, ei tea, kas ta tärkabki aeglasemalt või sain vana seemne? Mis seal ikka, eks siis tuleb rõdukastilillede osas plaane muuta kui neist seemnetest asja ei saa.

Toas rõõmustab silma ratsuritäht Gervase. Mille üks õis peale paaripäevast õitsemist juba närbumismärke ilmutab (tegin ruttu klõpsu ära, et ikka mälestus jääks). Huvitav, mul jäi nagu meelde, et ratsuritähed ikka pisut kauem õitsevad - või on see sorditi erinev?

Seemnekogu hetkeseis

Täna saabus mu esimene saadetis ChilternSeeds seemnetega. Piltideta pakendid ladinakeelsete nimetustega ei tekita kohe sellist külvamise õhinat, nii et võis pakki avades täiesti rahulikuks jääda. :) Ehkki seemneid valides jäi osa ladinakeelsetest nimetustest juba meelde, siis pooltel pidin ikka uuesti nimetused välja otsima ja taha kirjutama. Kokku sai siis ostetud: 

müürilill
lehtertapp Cardinal Climber
valge öölill
valge vanikkuljus
palderjan
kultuurpalderjan
metsporgand
keskmine kellukas
suvi-leeklill
sarvkannike
pööris-kipslill
kirjulehine piimalill
ibeeriselehine tukalill
kuu-lehtertapp
kalju-kilbirohi
peen iluürt
kurekellukas
ämbliklill
kaenal-lõhiskellukas

Eelnevalt sai ka väike tellimus Seemnemaailmast tehtud, tomatite valik oli selleks hetkeks juba väiksemaks jäänud kui paar nädalat varem, tuli võtta seda, mis oli. Järgmisel aastal tuleb targem olla ja juba jaanuari lõpus tellida.

Ja kohaliku poe seemneletist sai ka mõned lihtsad asjad kaasa haaratud:

Sel aastal proovin ka arbuuse ja melonit kasvatada. Mäletan lapsepõlvest, et ema ühel aastal proovis arbuusi kasvatada, kurgilavas. Saime sellised greibisuurused nukuarbuusid, maitse oli muidugi täiesti originaalne. Oletasime, et ega meie kliimas saagi suuremaid. Nüüd aga juhtusin lugema, et arbuus tahab saada lahjat pinnast, siis kasvab suuremaks. Noojah, ema andis neile tookord kurgilavas sõnnikuga kõvasti rammu, arvates et tuleb toimida nii nagu kõrvitsagagi . . . Selle uue teadmise peale tekkiski põnevus ise ka siis arbuusikasvatus ära proovida. Seemned tulid Saare-Tõrvaaugu aiandist:

Ära pildistada õnnestus ka mu eelmises postituses mainitud laamavillalõngast patentkoes infinity-sall: