Ladistab. Suvelillemõtted.

Veebruar algas vihmasajuga. Juba öösel silma paotades võis kuulda, kuidas soriseb väljas. Maja ees murus on lausa loigud ja maa paljas, maja taga oleks aga nagu veel jaanuar korraliku lumekattega. Ka roosikuhilad on veel lume sees. Ei tea, mida nende lumesulamislaikude järgi arvama peaks? Et kus enne sulab, on soojem ja võib istutada soojalembesemaid taimi? Või vastupidi - et kui nüüd järgmine nädal lubatud -11C peale tuleb, siis oleks õrnad taimed paljal maal külmavõetud, kuid tagaaias lumevaiba all on mu roosid kaitstud? Ja külmakoridorid - kas need on need kohad, kuhu minnes alati tervitab mingi külm hoovus? Selliseid asju polnud ma osanud varem jälgida ja ilmselt on mul veel pikk tee käia, et oma aia kasvutingimusi tundma õppida.

Minu seemnetellimise palavik alanes õnneks iseenesest. :) Kuid mõtted on ikka aial. Tegelikult on mul sel aastal palju vähem aknalauapinda ettekülvamisteks kuna toalilli on rohkem kui varem. Suvelilled on aga minu suur armastus ja ilma nendeta ma ei saaks. Mõlgutangi aeg-ajalt mõtteid, et mida siis sel aastal?
Ilmselt ei kasvata ma enam kard-hõbepaela. Ehkki külvatud sai ta eelmisel aastal juba veebruaris, hakkas ta rippuma alles augustis! Kallis seeme, vähe pakis ja mingist pinnakatmisest nagu piltidel näha võis, tema puhul küll juttu ei olnud, hõredad "paelad" ainult. Poputatud sai neid küll nagu teisigi suvelilli, spets suvelillemulda ja väetist . . . Muidugi võis ka kõik külma juuni kaela ajada.

Samuti jättis mind eelmisel aastal nõutuks virkliisu. Muidu nii lollikindel lill olnud, garanteeritud õitseja. Ettekasvatatud taimed olid küll prisked, kuid õue istutades jäid nad kängu, kasvus viskas juurde mõni üksik ja õied olid harvad. Taas - külm juuni? Või on mu majaesine peenrapind nii vaeseks jäänud? Andsin neile küll 2x komposti. Ei tahaks neist loobuda, kuid samuti ei taha selliseid rootsusid maja ette enam . . .

Mis sai veel ära proovitud, kuid enam ei külva oli kuldkakar. Täitsa huvitavad olid teised, eri toonis siniste või lillade südamikega, valged ja roosad, kuid puhmad kippusid külili vajuma. Tahaks ikka selliseid lilli, mis omil jalul seisavad.

Luuderohulehine pelargoon ja mustasilmne Susanne sattusid mul eelmisel aastal ilmselt liiga lõõskava päikese kätte. Neile sobiks vist kõige paremini terrass (mida mul kahjuks pole), kus vihm neid kätte ei saaks ega päike lagipähe paistaks. Õisi ma nägin, kuid . . . äkki kunagi jälle, kui mul on neile paremaid tingimusi pakkuda.

Vanikkuljust kasvatasin eesmärgiga, et ta mu lapse mängumajakese (kunagise kuuri) näotud seinad varjaks - funktsioon, mille ta ka kenasti täitis. Õied oleksid boonus olnud, kuid oli teada, et selleks on vaja ilusat pikka suve, seega mu lootus polnudki ses osas kõrgel. Neid üheaastaseid ronililli on aga veelgi ja sel aastal tahaks midagi uut seda ülesannet täitma. Äkki purpurvanik või asariin?

Sitsililli tuleb aga igal juhul külvata - nad olid mul esimesed amplililled, mis õitsema hakkasid, ja kui värvikalt! Samuti ei ole kunagi mind alt vedanud petuuniad, seega ei saa ka neist loobuda. Sel aastal valin targu madalad. Tahaks ka need million bellsid ära proovida kui seemne kätte saab kusagilt.
Ka kaksikkannuse kasvatamine õigustas end - oli üks hilisemaid õitsejaid lillepottides koos lobeeliaga, kui sitsililled olid juba läbi ja petuuniad ka hakkasid lõpetama. No ja lobeeliat ka peab kindlasti külvama, tema juba alt ei vea - hea tühjade kohtade täiteks kuhu tahes panna, samuti korvidesse. Sel aastal siis siniste asemel vahelduseks valget. Ka suutera sai ära proovitud - täitsa kena oli, et siis äkki ka sel aastal.

Ja nüüd tuleb mul meelde, et kunagi sai kasvatatud rand-kivikilbikut ja see õitses mõnusate puhmakatena nii tublilt sügiseni välja. Äkki külvaks sedagi taas, lõhnas ka nii hästi. Nendest on mul isegi pilt, aasta oli siis 2004, vist. Ja nüüd on mul küsimus teadjamatele - mis lilled need lillad siin paremal pool olla võiks? Absoluutselt ei mäleta, et ma kunagi midagi sellist kasvatanud oleks! Kuid täitsa armsad, võiks taas proovida:

Minu jaoks uutest suvelilledest tahaks külvata võõrasemasid, ainult et ei tea nüüd, kas oleks tulnud nad hoopis sügisel välja külvata, et sel aastal õisi näha? Ja veel on mul amplilillena proovimata feerulalehine ruse, kaenal-lõhiskellukas ja sanvitaalia. Midagi siis äkki ka nendest.
Kuulaks hea meelega ka teiste häid kogemusi suvelilledega. :)

Kadund hing

Kui ma siin paar postitust tagasi poetasin kudumise kõrvalt, et aia peale veel ei mõtle, veebruaris teen esimesed külvamised . . . siis nüüd on seis selline, et viimased 3 päeva on saanud ainult veebis seemnepoodides surfata. Kudunud olen vaid paar rida. :P Eks sai selle vooluga kaasa mindud, et kõik juba tellivad, läksin siis ka seemnemaailma vaatama, et kas neil on mõned sügisel otsas olnud seemned juba müüki ilmunud. Olid küll. Aga kuidas sa ikka seemneid valid ilma aia peale mõtlemata. Ikka hakkad kohe planeerima, kuhu mida panna, mis mille kõrvale jne. Nii need aiamõtted peas vihama hakkasid ja kudumismõtted välja tõrjusid. Ladusin aga ostukorvi täis, pidin juba maksma hakkama - kui ühel hetkel korv täiesti tühi. No mis nüüd siis? Ise veel väidavad, et sisselogituna säilib ostukorvi sisu, varasemalt on ka säilinud . . . Egas midagi, võtsin seda kui märki, et ju mul siis polnud ette nähtud sel hetkel tellimust teha. Äkki jäi midagi puudu või sai midagi ülearu. Järele mõtlema hakates selgus tõesti, et nii mõndagi oleks tulnud veel lisada.
Järgmisel päeval hakkasin taas ostukorvi täitma - ja siis sattusin kõrvaliste asjadega tegeldes hoopis chilternseeds lehele. Ah siis sellepärast mul polnud määratud seemnemaailmast tellida . . . ! Sealtpeale olin kadund hing. Milline valik neid heirloom haruldusi, mida mina just tahan ja Eestist kätte ei saa . . .  või kui saab, siis vaid ühes värvitoonis. Hinnad olid küll kõrgemad, kuid kvaliteet kiidetud, pakid suured ja saatekulu vaid £3.95. Kui nüüd ennast hästi talitseda ja tellida seda, mida mul tõesti VAJA on ja mitte, mida tahaks, siis saaks sama ostusummaga hakkama kui enne seemnemaailmast palneerinud olin, ainult et sortiment saaks tunduvalt asjalikum. Seda, et mis mõttes VAJA - mu isa meelest on meil vaja ainult porgandi- ja herneseemneid. :P Aga minu mõttes siis minu kõige primaarsemad lilleunistused, mis tuleks kõigepealt täita. :) Samas on seis selline, et laps tahab hiirepuuri ja legginseid, mis ma talle ka lubasin, minu valmiv Haapsalu sall vajab salliraami (mille ma ise valmistamise asemel ikka tellida kavatsesin), samas palka saan järgmine kuu hoolduslehe tõttu vaid poolejagu, võeh. Tuleb seemnehullus ikka kuuks ajaks ootele panna . . . Tellisin chiltrenist alustuseks vaid seemnekataloogi posti teel - on midagi ilusat, mida õhtul voodis lapata ja riste soovide juurde kritseldada. :)

Natuke sai sõrmeotsad mullaseks

Täna ostsin ära esimesed seemned. Täiesti planeerimatult, kuna kohalikku toidupoodi olid just müüki ilmunud - a 25 senti pakk, no kuidas siis mitte võtta. Valisin põhiliselt aedviljaseemneid - peet, salat, basiilik, redis, hernes, kurk ning lilledest minu jaoks uudisena päsmaslill ja lillhernes. Huvitavamad seemned tuleb aga ikka tellida ja see jääb veebruari peale. Samuti vedasin kelgu peal koju kotitäie lillemulda.
Õhtul neid seemnepakke uurides tekkis kihk midagi juba külvata, niisiis basiilik sai mulda, samuti herned, võrsete nosimise eesmärgil. Minu esimesed aiandusalased elamused siis sel aastal. :)

Kuusk on ka meil veel toas, isa ei viitsi välja viia ja mina ka keelasin, et las ilutseb veel - saab võrseid süüa, kuusekasvujooki ja -pestot teha. :)

Ämblikuvõrku kudumas

Aeg on läinud lippamisi, samas pole juhtunud midagi sellist, mis sunniks arvuti taha istuma ja elamusi kirja panema. Nagu öeldakse - halvad mälestused kirjuta liivale, head mälestused raiu marmorisse. Kes iganes selle lause ütles, tal oli õigus. :) Või nagu sõnastas üks mu hea sõbranna - ainult heale toetudes saab edasi minna. Mitte et midagi halba oleks vahepeal juhtunud - aga mis sellest talvisest nirust tervisest ikka rääkida. Õnneks on ses osas kõik taas paremuse poole.
Ka laps sai oma mandlitest lahti. See opil käik ja haiglas veedetud aeg olid umbes nagu spaapuhkus meile, võisin taaskord tõdeda. Kes iganes tahab oma mandlitest lahti saada, võib end julgelt Rakveres Dr. Tõnis Pruleri käe alla usaldada. Sest kui juba laps ütleb, et tahaks veel tagasi opile minna . . . :)

Aga jah, mida mul endal seal haiglas muud see aeg teha oleks olnud kui kududa. Pakkisin hommikul kiiruga valge lõngakera ja vardad kotti. Teadmata, mis sellest tuleb, hakkasin lihtsalt ripsi kuduma. Ei sellises olukorras saa mingi mustri peale mõelda. Kojusaamiseks oli kera läbi ja selge ka, et ega sealt muud saa kui üks soe õlasall. Huvi pärast sai veel ka ääris kootud ja külge õmmeldud - polnud varem nii teinud. Selline lihtsake ta sai:

Haiglast kodus paranejat last valvates oli aga taas näppudele tegevust vaja leida - vahelduseks köögis püreesid jm siledaid magustoite vaaritades, mis oleksid sobilikud lõigutud kurgust alla minema. Heegeldava lapse eeskujul sai siis ise ka üle 30a. heegelnõel välja otsitud ja veel üks valge sall valmis tehtud:

Kuna heegeldamine ei ole ikka üldse minu rida, siis igatsesid sõrmed taas kudumisvarraste järele. Kuid nüüd olid küll ideed täitsa otsas. Lahendus tuli aga, kust poleks oodanudki. Detsembrikuu Maakodu ajakirjas oli üks artikkel ühest pitsikudujast mehest, kes koob Haapsalu salle. Need sallid polnud isegi minu ampluaa kunagi olnud, sest olin veendunud, et ma eluski ei küündiks Haapsalu salli kuduma. Ja nüüd, palun väga, üks meesterahvas koob pitsi! No kas mina siis tõesti hakkama ei saaks?!? See asi ei andnud mulle enam rahu . . . Artiklist võis ka lugeda, et kogenud kuduja teeb Haapsalu salli kolme päevaga valmis. No kas mina pole kogenud kuduja? Mis siin enam oodata - infojahile! Kuna internetitarkuse järgi ikka Haapsalu salli valmis ei koo, tuli minna raamatupoodi (veebipoodi). Õnneks oli sel teemal ilmunud hiljaaegu suurepäraseid raamatud. Sai vähe šopatud:

Kuna lõngatellimus venis, sai end senikaua teoreetiliselt haritud. Mustrid olid ka üks ilusam kui teine, võimatu oli sealt kõige kenamat välja valida . . . Lõin käega ja andsin valiku tegemise lapsele. Niikuinii esimene sall saab ikka temale. Tema valik oli "Õnnelehe" muster. Ok, olgu siis Õnneleht, sai aga algust tehtud. Oli see vast vaevaline . . . Isegi minu, kogenud kuduja näppude vahel, tundus seda niitpeenikest lõnga hoida nii kohutavalt kohmakas. Kaks korda sai juba oma mitmerealine sallijupp üles harutatud - küll oli see uutmoodi tehnikas ülesloodud serv liiga pingul, küll suutsin vahpeal ühe silmuse kaotada ja vea sisse teha . . . Kaotatud silmus on aga Haapsalu salli puhul kadunud nagu mutiauku ja harutades silmuste taasüleskorjamine mustri vahel suht lootusetu ülesanne. Silmused lihtsalt jooksevad eest ja harunevad ja harunevad edasi. Vot siis sulle Õnnelehekirja - õnne see seni küll ei toonud . . . Lootus sall kolme päevaga valmis kududa kahanes olematuks. :P

Kolmas katse aga õnnestus, kohmakus kätest kadus ja sealtpeale on kudumine olnud ainult puhas rõõm. 

Lappasin huvi pärast teisi mustreid ka võrdluseks - nojah, laps oli mulle ikka kohe selle kõige keerulisema välja pakkunud. Üheski teises mustris ei tulnud 7 silmust kokku kududa, see kõige vastikum koht. :P Aga nüüd on kõik käpas, tuleb vaid pingsalt jälgida, et enam vigu ei teeks, sest parandamine on suht lootusetu ettevõtmine.

Samas tekkis küsimus - mida teevad need päris sallikudujad vanatädikesed seal Haapsalus oma töntsi silmanägemise ja kulunud sõrmeliigestega, kui nad mõne silmuse kaotavad? Või hoiab pitsikudumine silmad erksad ja sõrmed painduvad? Ja mis kujuga saavad olema tagumikud kui nii palju istuda? Minul sureb tagumik kududes juba tunni ajaga ära. :D Pean siis sirutama ja muid asju tegema. Seal oli juttu ühest sallimeistrist, kes on kudunud oma elus üle 1000 Haapsalu salli . . .

Aia peale ma veel ei mõtle. Eelmisel aastal külvasin kõike liiga vara ja taimed kippusid välja venima. Sel aastal ootan rahulikult veebruari keskpaigani ja külvan siis basiiliku jt. kõige varajasemad.

Uus aasta

Kui vana-aasta lõpp oli taaskord mõnus ja harmooniline, et pidin juba kirjutama, et kuidas kõik kogu aeg ikka nii hästi saab olla, siis uus aasta saabus minu jaoks kurguvaluga. Just nii oligi, sai südaööl ilutulestik ära vaadatud ja tuppa tagasi tulles oli kurk juba haige. Et siis uude aastasse oli see asi mulle planeeritud? Nädalalõpuks paistetas teine üsna kinni - kuivõrd see võimalik on, mandleid mul ju pole. Arst vaatas ja imestas. Õnneks täna nagu hakkaks tagasi tõmbama. Põhimure on nüüd, et vaid last ei nakataks - peab ta ju ülehomme mandliopile minema ja oleks väga nõme kui see edasi tuleks lükata. Nii ma siis muudkui pesen käsi enne kui talle midagi pakun ja üldse hoian rohkem omaette. 1,5 päeva on ikka hiiglama pikk aeg kui midagi oodata . . .

Pühad peetud

Pühad möödusid rahulikult, tegelikult igal aastal aina rahulikumalt, sest ettevalmistuste tegemine on juba nii käpas. Kuuse tõime tuppa traditsioonidest hoolimata päev varem, et jõuaks seda rahus ehtida ja küünaldepundart harutada. Venna pere tuli lastega nagu alati, oli traditsiooniline suur jõulusöömaaeg ja kingituste avamine. Isegi köögipoolel polnud suurt rahmeldamist, selle töö tegid ahjud - 2 puuahju ja elektriahi. Kapsad tegin juba 23nda õhtul puuahjus valmis, kõik muu valmis õigel päeval. Minu asi olid vaid ahjud valmis kütta, praad, vorstid, kaalikad ja kartulid ette valmistada ning iga asi parajal ajal küpsema panna. Suurem töö oli vaid kringlitegu. Kui laud kaetud, polnud ka külalised enam kaugel.

Kiisu võttis esimesena platsi sisse

Peale jõulusöömaaega oli käes kingituste avamise aeg. Selleks puhuks sai kuusel ka päris küünlad süüdatud. Kingitustega võisid meil nii suured kui väikesed rahule jääda. Meie suguvõsa naispere sai peened kingid kosmeetikavallast. Minule tõi jõuluvana juustehooldustooted, et oma hallidele kiharatele uut läiget ja sära anda. Lapsed said oma unistuste mänguasjad, vend aga raamatu, mida endalegi oleks tahtnud, M. Marttila "Paranenud ravist hoolimata". Isa sai uue Kersna raamatu. Peale kingituste avamist on meil siis alati lihtsalt üks rahuaeg - lapsed mängivad, isa räägib, kuidas vanal ajal talus jõule veedeti, vahepeal tuleme kööki kringlile ja kohvile. Rahu ja õnnetunne, mida pildile panna ei saa, kuid mis on igal aastal sama ja ei unune kunagi.
Järgmisel päeval konfiskeerisin isalt tema raamatu, kui teda kodus polnud, et see ühe jutiga läbi lugeda. Üks inspireerivamaid lugemisi viimasel ajal üldse - sellest, kuidas ikka edasi elada kui on raske. Ja nii raske olemist ei kujuta mitte ettegi . . .
Teisel jõulupühal vaatasime lapsega jõuluvana toodud filmi "Lumekuninganna ja igavene talv". Disney multika Linuxi operatsioonisüsteemis mängima saamine on muidugi paras närvivirgutus . . . Viimases hädas helistasin oma tuttavale arvutispetsialistile, kellel polnud ka midagi rõõmustavat teatada - krüpteeritud filme ei pruugigi arvutis mängima saada. :/ No sellega ei saanud ma ju ometi leppida - lapse jõulukink ja nüüd ei saagi vaadata?! Tuulasin veel pool internetti läbi kuni lõpuks leidsin need võlusõnad, mis tuli terminali kirjutada, et asi käima saada! Laps vaatas mind pärast seda küll nagu geeniust. :P Film oli kaunis igal juhul.

Taimejuttu talvisel ajal nii palju, et jõululaupäevaks lõi pabernartsiss oma õied lahti. Ja see jääb ilmselt ka viimaseks  korraks kui ma neid aknalaual kasvatan - see vänge lõhn, mida need miniatuursed nartsissiõied levitavad . . .  Kasvu lubati neil ka kirjade järgi kuni 25cm, pildi järgi võib aga kõrguseks arvata kui palju? Tuli neile lehv toestuseks ümber siduda.

Pabernartsiss Paperwhite

Õied on muidugi kenakesed, lihavõttepühadeks oleks vist paras neid ajatada kui õiteigatsus on piinavalt suureks paisunud:

Kirjapanemist väärib ka fakt, et 1.jõulupühal kärgatas meil kõu ja lõi välku. Kõva tuisk käis samal ajal. Korra varem, paar aastat tagasi, on saanud ka lumetormiga äikest kogeda.
Muidu viimaseid pilte sirvides jääb mulje, et fotokat kasutatakse meie majas põhiliselt vaid kassi pildistamiseks - taaskord siis Kitty, unistaval ilmel õueelu jälgimas.

Kaunist jõuluaega!

Kuusk on toas, hanged on akna taga ja jõuluootus hinges nagu suurel lapsel - homne päev võiks juba alata. :)