Printsi ootel

Kevad, oh, kevad - keda kõik ootavad kui printsi valgel hobusel (Rahmeldaja väljend), kellest kõik unistavad ja õhkavad ta järele, kes aga nii raskesti kättesaadavat mängib. Kuuldused ta voorustest kui ka heitlikest eluviisidest on kõigil keeltel. Kord ilmutab ta end, kui sa ta tulekuks veel valmiski pole, ulatades kimbu lumikellukesi, pannes su südame põksuma. Siis jälle kappab minema, paks lumevaip taga, endast jälgegi jätmata. Kuuled, kuis teda siin-seal nähtud olla, võtmata aga vaevaks läbi astuda. Tõotad, et ei usu enam ta tühje lubadusi, jooksku aga sarvi maha, kuniks . . . Kuniks ühel päeval leiad ta end ootamas, olles kaunistanud su õue kaunimate kevadlilledega, ning sealsamas andestad  talle kõik ta iseloomu puudujäägid. Ta on tulnud, et jääda.

Kuna tundub, et printsi annab veel kaua oodata, iga päev oma 7-9C miinuskraadi . . . Lasin seega varrastel edasi käia ning kudusin lapsele uued sokid: