pühapäev, 1. veebruar 2015

Ladistab. Suvelillemõtted.

Veebruar algas vihmasajuga. Juba öösel silma paotades võis kuulda, kuidas soriseb väljas. Maja ees murus on lausa loigud ja maa paljas, maja taga oleks aga nagu veel jaanuar korraliku lumekattega. Ka roosikuhilad on veel lume sees. Ei tea, mida nende lumesulamislaikude järgi arvama peaks? Et kus enne sulab, on soojem ja võib istutada soojalembesemaid taimi? Või vastupidi - et kui nüüd järgmine nädal lubatud -11C peale tuleb, siis oleks õrnad taimed paljal maal külmavõetud, kuid tagaaias lumevaiba all on mu roosid kaitstud? Ja külmakoridorid - kas need on need kohad, kuhu minnes alati tervitab mingi külm hoovus? Selliseid asju polnud ma osanud varem jälgida ja ilmselt on mul veel pikk tee käia, et oma aia kasvutingimusi tundma õppida.

Minu seemnetellimise palavik alanes õnneks iseenesest. :) Kuid mõtted on ikka aial. Tegelikult on mul sel aastal palju vähem aknalauapinda ettekülvamisteks kuna toalilli on rohkem kui varem. Suvelilled on aga minu suur armastus ja ilma nendeta ma ei saaks. Mõlgutangi aeg-ajalt mõtteid, et mida siis sel aastal?
Ilmselt ei kasvata ma enam kard-hõbepaela. Ehkki külvatud sai ta eelmisel aastal juba veebruaris, hakkas ta rippuma alles augustis! Kallis seeme, vähe pakis ja mingist pinnakatmisest nagu piltidel näha võis, tema puhul küll juttu ei olnud, hõredad "paelad" ainult. Poputatud sai neid küll nagu teisigi suvelilli, spets suvelillemulda ja väetist . . . Muidugi võis ka kõik külma juuni kaela ajada.

Samuti jättis mind eelmisel aastal nõutuks virkliisu. Muidu nii lollikindel lill olnud, garanteeritud õitseja. Ettekasvatatud taimed olid küll prisked, kuid õue istutades jäid nad kängu, kasvus viskas juurde mõni üksik ja õied olid harvad. Taas - külm juuni? Või on mu majaesine peenrapind nii vaeseks jäänud? Andsin neile küll 2x komposti. Ei tahaks neist loobuda, kuid samuti ei taha selliseid rootsusid maja ette enam . . .

Mis sai veel ära proovitud, kuid enam ei külva oli kuldkakar. Täitsa huvitavad olid teised, eri toonis siniste või lillade südamikega, valged ja roosad, kuid puhmad kippusid külili vajuma. Tahaks ikka selliseid lilli, mis omil jalul seisavad.

Luuderohulehine pelargoon ja mustasilmne Susanne sattusid mul eelmisel aastal ilmselt liiga lõõskava päikese kätte. Neile sobiks vist kõige paremini terrass (mida mul kahjuks pole), kus vihm neid kätte ei saaks ega päike lagipähe paistaks. Õisi ma nägin, kuid . . . äkki kunagi jälle, kui mul on neile paremaid tingimusi pakkuda.

Vanikkuljust kasvatasin eesmärgiga, et ta mu lapse mängumajakese (kunagise kuuri) näotud seinad varjaks - funktsioon, mille ta ka kenasti täitis. Õied oleksid boonus olnud, kuid oli teada, et selleks on vaja ilusat pikka suve, seega mu lootus polnudki ses osas kõrgel. Neid üheaastaseid ronililli on aga veelgi ja sel aastal tahaks midagi uut seda ülesannet täitma. Äkki purpurvanik või asariin?

Sitsililli tuleb aga igal juhul külvata - nad olid mul esimesed amplililled, mis õitsema hakkasid, ja kui värvikalt! Samuti ei ole kunagi mind alt vedanud petuuniad, seega ei saa ka neist loobuda. Sel aastal valin targu madalad. Tahaks ka need million bellsid ära proovida kui seemne kätte saab kusagilt.
Ka kaksikkannuse kasvatamine õigustas end - oli üks hilisemaid õitsejaid lillepottides koos lobeeliaga, kui sitsililled olid juba läbi ja petuuniad ka hakkasid lõpetama. No ja lobeeliat ka peab kindlasti külvama, tema juba alt ei vea - hea tühjade kohtade täiteks kuhu tahes panna, samuti korvidesse. Sel aastal siis siniste asemel vahelduseks valget. Ka suutera sai ära proovitud - täitsa kena oli, et siis äkki ka sel aastal.

Ja nüüd tuleb mul meelde, et kunagi sai kasvatatud rand-kivikilbikut ja see õitses mõnusate puhmakatena nii tublilt sügiseni välja. Äkki külvaks sedagi taas, lõhnas ka nii hästi. Nendest on mul isegi pilt, aasta oli siis 2004, vist. Ja nüüd on mul küsimus teadjamatele - mis lilled need lillad siin paremal pool olla võiks? Absoluutselt ei mäleta, et ma kunagi midagi sellist kasvatanud oleks! Kuid täitsa armsad, võiks taas proovida:




Minu jaoks uutest suvelilledest tahaks külvata võõrasemasid, ainult et ei tea nüüd, kas oleks tulnud nad hoopis sügisel välja külvata, et sel aastal õisi näha? Ja veel on mul amplilillena proovimata feerulalehine ruse, kaenal-lõhiskellukas ja sanvitaalia. Midagi siis äkki ka nendest.
Kuulaks hea meelega ka teiste häid kogemusi suvelilledega. :)

7 kommentaari:

  1. Minul on kahjuks nii, et ei ole tingimusi heaks ettekasvatamiseks. See aga muidugi ei ole mind takistanud seda ikka teha omal moel. Mul on ka "õnnestunud" lobeeliate kasvatus ja teengi seda hea meelega, sest isegi mu äbarikud taimed lõpuks pottijõudnutena on õitsenud suve lõpuni ja üsna kaunilt. Olen kasvatanud ka tukalille, ka see on üsna tore. Kivikilbik meeldib mulle ka, mina olen pannud ta otse maha, muidugi õitsema saab ta hiljem, aga ise loodan, et äkki ta kord ka ise külvab. Kaksikkannust sain ka veidi kasvatatud, aga võiks kindlasti rohkem. Tore kuulda sinu kogemustest. Üritan sel aastal ehk jälle. Ah jaa, Lillherned olen ka maha pannud, aga mõtlesin, et äkki peaks proovima veidi ette kasvatada, ju näeb, mis teen. Mõnusaid kasvatamisi sulle.

    VastaKustuta
  2. Oo, kas see lilla seal pildil ongi tukalill? Googeldasin, tundub küll. Mõtlesingi, et miks see tukalill nii tuttavalt kõlab - kuidas ma seda ainult 10a. tagasi osta ja külvata oskasin . . . :P
    Mis puutub lobeeliasse, siis sel aastal tegin mullaga eksperimendi - võtsin 4 ühesuurust potti, kahes istutasin taimed lillemulda, ülejäänud kahes tavalisse aiast võetud mulda. Tulemusel vahet polnud.
    Ja lilleherned kavatsen ka sel aastal esmakordselt külvata. Ühel aastal külvasin pakitäie, kuid taimi ei näinud. Lõin siis mõneks aastaks käega, aga nüüd tahaks uuesti proovida.
    Mõnusat kasvatamist Sullegi. :)

    VastaKustuta
  3. Ma olen kasvatanud petuuniaid, virkliisusid, lobeeliaid ja peiulilli. Üle-eelmisel suvel sattusin vaimustusse päsmaslillest aga eelmisel aastal mul nendega hästi ei õnnestunud, kaks äbarikku taime sain külvist ja ostsin siis mõned korralikud juurde....kuni tuli põud ja kõigiga 1:0 tegi. Üks uusi lemmikuid on ahtalehine peiulill, teda külvan kindlasti veel

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kunagi naabrinaine andis mulle peiulilletaimi - teod sõid nad ära enne kui nad suureks jõudsid saada. Seda ei pea vist mainima, et naabritel kasvasid nad oma poolemeetristeks ja teod neil ei puutunud - ju siis käisid vaid meie aias einestamas . . .

      Kustuta
  4. Avastasin eelmisel aastal tiiviklille, väga ilus ja tänuväärne amplilill

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tiiviklill on mul ka nende lillede nimekirjas, keda tahaks kunagi proovida kasvatada, kuid selle seemneid pole miskipärast silma hakanud.

      Kustuta
  5. Minu uus lemmik möödunud suvest on punaseõieline (suvik)lina. Imeilus! Ja ette ei kasvatanud, külvasin otse sibullillede vahele. Korjasin ise seemneid ka, loodan, et tärkavad. Ja kindlalt teine lemmik on suvifloks kogu oma värvikirevusega. Kivikilbik mulle meeldib ka, aga lõhn on abikaasale vastumeelt. Ja peiulilli on peenras korraga kõrvuti täiesti nahka pandud ja puutumata jäetud, ei tea, mis teema tigudel nendega on.

    VastaKustuta