Roosipostitus

Mu roosid talvitusid kõik eeskujulikult, vaatamata sellele, et esimest korda jäid nad mul muldamata. Eelmisel aastal muretsesin omale esimesed pargiroosid ning veel mõned vanad roosid juurde ning olen neid nüüd vähehaaval jäädvustanud.

Sajalehine roos Reine des Centfeuilles on väga pikaajaline õitseja! Vist juba kuu aega on õied peal, ei pudista absoluutselt kroonlehti ega näita mingeid märke vananemisest. Sellist asja poleks ma küll oodanud, peaks lausa kevadel veel mõned sajalehised juurde tellima. Väga tugev lõhn on tal ka, mis on minu jaoks roosi juures üks olulisemaid kriteeriume, peale haigus- ja talvekindluse.

Sajalehine roos Reine des Centfeuilles

Näärmekas kibuvits Amy Robsart. Kroonlehed on tal südamekujulised, lõhn on õrn ning lehed õunalõhnalised. Õied avanevad järk-järgult, kuid õitsevad suht ruttu läbi. Samas kõik need põõsa all vedelevad südamed on nii armsad. Ja värv on väga erk:

Näärmekas kibuvits Amy Robsart

Damaskuse roos Ispahan. Väga tugev lõhn ja kopsakad õied, mis püsivad peal päris kaua.

Damaskuse roos Ispahan

Damaskuse roos Blush Damask. Eksikombel tellimusega saadud, kuid oi kui hea eksitus - nii põneva värvi ja keeruga õis! Väga tugev lõhn ja õied püsivad peal täitsa kaua.

Damaskuse roos Blush Damask

Remontantroos Reine des Violettes. Ma isegi ei mäletanud enam, et olin omale nii tumeda sametise roosi tellinud! Õied on väikesed ja kirjud ning lehed kontrastselt helerohelist tooni. Põõsas on terve ja ohtralt õienuppe täis, keskmiselt tugev lõhn.

Remontantroos Reine des Violettes

Kõik uued ei ole veel õisi avanud, osad on hilisemad. Järgnevad juba mu vanad olijad.
Burboonroosid on mulle eriliselt armsad. Louise Odier on tänavu pea minu pikkune! Õite nuusutamiseks kummardama ei pea, lõhn on väga tugev:

Burboonroos Louise Odier

Burboonroos Reine Victoria õied on nagu pojengil. Eelmisel aastal kolisin ta teise kohta, nüüd on tal palju suuremad õied. Väga tugev lõhn, lehti on tal ainult palju haugatud, ei mäleta, et eelmisel aastal seda muret oleks olnud.

Burboonroos Reine Victoria

Burboonroos Mme Pierre Oger. Armsad pallikujulised õied, väljapoolt tumedamad. Ja ikka burboonroosidele omane väga tugev lõhn:

Burboonroos Mme Pierre Oger

Nii armsalt kerasse keritud õis:

Burboonroos Boule de Neige. Puhasvalge ja igal aastal aina tublim õitseja. Väga tugev lõhn:

Burboonroos Boule de Neige

Burboonroos Mme Lauriol de Barny. Hästi suurte ohtrate rippuvate õitega ning kõrge kasv, saab ka kummardamata nuusutada. Romantilise mulje jätavad need rippuvad kapsad ning lõhn on väga tugev:

Burboonroos Mme Lauriol de Barni

Burboonroos Mme Isaac Pereire. Suured lopsakad õied, pilkupüüdev värv ning lehti tal ei sööda. Väga tugev lõhn muidugi ka:

Burboonroos Mme isaac Pereire

Burboonroos Mme Ernest Calvat' kolisin eelmisel aastal paremasse kohta ning sel aastal õitseb kohe ohtramalt ja palju suuremate õitega. Väga tugev burboonlasele omane vana roosi lõhn. Vaid pildistamisega jäin hilja peale, siin viimane värske õis:

Burboonroos Mme Ernest Calvat

Burboonroos Zéphirine Drouhin. Veel üks tugeva värvitooni ja kauni ja õiekujuga burboonroos. Lehed on kontrastiks helerohelised ning varred punakad. Taustal Kristiina aiast pärit kortsleht:

Burboonroos Zéphirine Drouhin

Valge roos Maiden's Blush. Algusest peale on kasvanud korralikuks põõsakeseks ning õitseb rikkalikult. Väga tugev lõhn ja õied püsivad hästi.

Valge roos Maiden's Blush 

Eelmisel aastal sai muretsetud ka tema sõsar Great Maiden's Blush. Pidi olema sama, ainult suuremate õitega, kuid vara vist veel võrrelda - hetkel on nad küll üsnagi võrdsed:

Great Maiden's Blush

Damaskuse roos Mme Hardy. Puhasvalge tubli õitseja ja väga tugev lõhn. Tal on see iseloomulik nupuga südamik. Saab näha, kas ka järgmisel aastal õitseb ta hilise pojengiga ühteaegu, nagu siin pildil näha:

Damaskuse roos Mme Hardy

Peenraroose on saanud küll igal aastal üles pildistada, neist väga pilte ei jahigi, käin ja nuusutan niisama. Kui ehk vahel mõni kohe tahab kaamerasse jääda. Nagu romantikaroos Heritage. On ikka peene väljanägemisega daam ja milline šifoonkleit! Väga tugev lõhn:

Romantikaroos Heritage

Miskipärast ei õitse tänavu mu kollaseõieline Hugo kibuvits (Rosa Hugonis). Eelmisel aastal nägin tal esimese õie ära, oli tõesti kollane ja healõhnaline ning mitte haisev, nagu enamus kollaseid kibuvitsasid. Ka Harison'i kollane kibuvits pole mul veel õisi näidanud. Temaga oli mul üldse algusest peale ebaõnn - saadeti vale roos, eelmisel aastal sain siis uue asemele, loodetavasti ikka õige. Kui nüüd õied ka ära näeks.

Ülejäänud roosid on veel nuppus, seega tuleb millalgi roosipostitus II teha.

Belle'i punane kostüüm

Aias toimub praegu igasugu asju, enam ei pea kurtma, et midagi ei õitse - kõik õitseb, ja lõpuks ka roosid, mu lemmikud. Viimastest tahaks omaette teema teha - ma ikka üritan nad sel aastal kõik pildile saada, kogun klõpse.
Köögiviljaaia olen kontrolli alla saanud, nüüd püüan tagaaias sama kaugele jõuda. Eriti tühjade kohtadega, et need umbrohuvabaks saada ja uued seemned külvata. Habenelki juba külvasin, nüüd on vaja öölilli külvata. Ja osa tulpe üles võtta, kes olin kunagi pottidega maha pannud. Ilmaaegu - mutid meil tagaaias ei mölla, on need aastad näidanud.

Kuna ilmad on sellised mitte just otseselt rannailmad (kampsun ja villaseid sokid peavad ikka läheduses olema), siis lähevad mu tubased meisterdamised edasi sama hooga, nagu külmadel aastaaegadel. Viimati valmis mul Belle'i punane kostüüm filmist "Kaunitar ja koletis". Juba kinos käies hakkasid mul sõrmed sügelema neid kostüüme järele teha - nad olid nii võluvad oma lihtsuses. Eriti sümpaatne oli lugeda, et kasutati põhimõtteliselt materjale õiglasest kaubandusest, käsitsi kootud ja orgaanilisi materjale, taaskasutust ning kangad värviti taimedega. Sinised toonid saadi indigoga, punased krappi juurtega jne. Näiteks oli punase kostüümi kehaosa esipaneel tehtud nõgesekangast.
Seda kõike oleks olnud mul raske järele teha, hea, kui üldse mingidki ligilähedast tooni kangad kätte sain. Õnneks on mul siin väärt kaltsukad mõnikümmne sammu kaugusel kodust, kust sain parimad leiud.

Kõige rohkem kibelesin ma tegelikult sinist kostüümi järele tegema, kuna aga punase materjalid sain enne kokku, alustasin sellest. Selline oli kostüüm filmis (keepi ja jakki tegema ei hakanud, talvel ehk) - klippi saab näha siit:

. . . ja siin minu tehtu:

Särgi osas mul vedas, selle sain kaltsukast. Varrukaotsad tuli ümber teha, satsid ära võtta, muidu oli täitsa üks ühele õige asi, hulk vaeva säästetud:

Kehaosa kanga sain ka kaltsukast - suure tüki, et jaguks harjutamiseks. :D Mul polnud ju aimugi, mis lõike järgi üldse teha. Tegelikult polnudki vaja palju harjutada, kohe esimese korraga õnnestus ja lõiked konstrueerisin ka ise.
Seelikukanga tellisin UK-st, hirmus nunnu, broderiikangas. Peittaskud tegin ka seelikule, lihtsalt niisama, et igav poleks õmmelda. Põlle kanga tellisin Spoonflowerist ja muster on originaalne, kuna kunstnik, kes selle maalis, oli selle lahkelt oma kodulehele riputanud. Pisut Gimp'is nokitsemist, et see printimiskõlbulikuks saada ja tulemus sai selline:

Siit tuleb aga mu järgmine projekt, Belle sinine kostüüm - materjalid on juba peaaegu koos . . .

Märg on see eluke meil siin . . .

. . . ladistab taas juba teist päeva ning hommikul kuue paiku äratas mind äike. Aga sellised päevad olla ju kõik vaid aedniku hüvanguks. Nagu need ütlused käivad . . .

"Jumal lõi vihmapäevad,
et aednikud saaksid kodutööd tehtud"

. . . sest muul juhul on . . .

"Aedlemine alati,
kodutööd kuidas kunagi"

Ja mitte ainult kodutööd - järjekordne kostüümitegu lapsele on hoos. Täna saabusid selle tarbeks ka Spoonflower'ist tellitud kangad - nii põnev!

Tegin ka oma öölillede idee teoks, tellisin Chiltern Seeds'ist seemned ära - valged ja lillad. Veel ühte aastat tagaaias juunis rohelisi peenraid vaadata ma lihtsalt ei suudaks. Mõned habenelgid panin ka korvi, ammune unistus. Ja pöörismuraia seemned - tubaseks kasvatamiseks (ja kannatlikkuse proovikiviks). Kui nad isegi idanevad, siis karta on, et õiteni läheb terve igavik . . .  aga kusagilt mujalt ma teda ju kätte ei saa!

Lõpetuseks veel üks mu tubli tubane õitseja - Tii käest pärit punahuul ilmselgelt naudib oma muusikalist elu klaverinurgal:

Punahuul

Aiahaldja kodu

Mõned nokitsemised tulevad kohe täitsa spontaanselt. Õunapuu all rohides, kus mul on elulõngad, metspipar ja kevadised sibullilled, jäi kord pilk pidama ühele sügavale urkale puutüves. Näitasin lapsele ka, ütles, et see on Arrietty kodu (imeilus Miyazaki film, "The Secret World of Arrietty"). Siis tekkiski mõte, et võiks sinna ukse ette panna, saaks haldjamaja. Täna tegelesingi tüvele ukse ette pusimisega;

Pisut haljastust lisasin ka:

Sõrmkübaratäis lilli. Vaasis on vesi sees, iga päev tuleb uued õied panema . . . aga mul suvelillekaste sel aastal pole, see mu ainus lilleanum, ehk seisab meeles korra päevas õisi vahetada. :)

Lõppu paar pilti uudisõitest, kes eelmisse postitusse ei jõudnud.
Püha roos (Rosa Sancta) näitab sel aastal esimest korda õisi, väga ruttu õitseb ainult läbi ainult:

Rosa Sancta

Jaapani priimula on ammu läbi õitsenud, lihtsalt pildi sain alles nüüd lapse telefonist kätte. Nüüd on mul kõigi Barnhaven'i külvide õied nähtud:

Jaapani priimula Apple Blossom

Ja toas õilmitseb mul bugenvillea:

Bugenvillea

Juunist juulisse, kõigest

Hohoo, milline juuni on meil seljataga. Roppe laule võiks kirjutada ta lõpututest sadudest ja olematutest temperatuuridest . . .
Kuna juuniilm oli üks paras õudusunenägu, siis oli igati sobilik selleks puhuks üks unenäopüüdja meisterdada, viinapuuväätidest.

Vett muudkui tuli taevast, oli vaja mõelda, mida järgmiseks meisterdada. Külm oli, kuid mitte nii hullult, et kuduma hakata, pigem selline õmblemiseks sobilik ilm. Mul on eelmise sajandi alguse uunikum, vana Vesta, aus saksa kvalieet, seda vändates saab sooja küll. Võtsin, niisiis, ette ühe lihtsamat sorti kostüümiteo H. Miyazaki animefilmist Kiki kulleriteenus. Laps oli seda juba ammu peale ajanud, linnas käies tiris mu isegi kangapoodi ja valis kanga välja. Mõtlesin siis vähe ja suristasin lõpuks kleidi kokku. Nüüd on mul oma isiklik suuremat sorti Kiki kodus - mis teha, kui ema ja laps on mõlemad peast lapsemeelsed. :D

Kleidi värv on õige tegelikult, valgus tegi vaid liiga pildistamisel.

Millalgi valmisid veel ühed talvevõlumaailma geelküünlad - ilmselgelt kehvast suusailmast inspireerituna:

Kui siis päike lõpuks välja tuli,  oli aed kõik sellistes õrnades õites. :D

Kui nüüd ajas tagasi minna, sinna sajusesse juunisse, siis oli mul selleks ajaks tekkinud midagi vitamiinipuuduse sarnast, aedniku puhul siis taimepuudus. See on see, kui pole ammu, näiteks kuu aega, mingeid taimi tellinud. Selle häda vastu sain ühel päeval suure punase kotitäie vitamiine Futult. Võttis kohe uuesti jalad alla. Üks kotis olnu näitab tänaseks isegi õit. Vinge, mägisibulikke pole minu aed enne veel näinud . . .

Omaette vitamiiniannuseks on ka see, kui mõni kauaoodatu esmakordselt õit näitab.
Longus ebahüatsint on mul üks stiilinäide aedniku kaamelikannatusest. Pildile on teda sama raske saada kui kasvatada. Õigemini kasvatamine polegi teab mis kunst, paned sibulikud mulda ja muudkui ootad. Kunst on see ootamise osa. Seda ühte õit ootasin ma 2 aastat. Ruutmeetrist sinetavad laiku näen siis ehk - elu lõpul? Aga mida teha, kui tellisin paarkümmend sibulikku, sain aga ühe tütarsibula . . . Muidugi võiks kasvatada ka Hispaania ebahüatsinti, mis on palju kättesaadavam, aga mulle meeldib just see longus variant. Peaks proovima sel aastal uuesti tellida, äkki kusagilt Inglismaalt, kus ta pole nii harv nähtus kui meil.

Longus ebahüatsint

Veel üks kauaoodatu, 3a. tagasi Aavikuemandast tellitud ülaseõieline pojeng läks sel aastal õitsema - nii nunnu südamik:

Ülaseõieline pojeng

Eelmisel aastal külvatud sinine kurekell:

Sinine kurekell

Üleeelmise aasta idamagunakülvist jõudsime sel aastal lõpuks õiteni - 2 õit! Kuidas sellises tempos lokkava magunaväljani jõuda?

Idamagun Rozovaja Chasha

Wasagaming tuli mu aeda paari aasta eest Neljandiku kaudu, näitas sel aastal esmakordselt õit ja tugev lõhn on ka just minu maitsele:

Wasagaming

Veel üks oodatu, samuti Neljandiku jagu - kerakellukas Caroline:

Kerakellukas Caroline

Schultheis'ist tellitud näärelehine kibuvits Stanwell Perpetual:

Näärelehine kibuvits Stanwell Perpetual

Nüüd on mul lõpuks sõrmkübarad aias, Tistou armust. Seemnekülv ei õnnestunud mul kahel aastal järjest, neilt ootan nüüd aga palju järglasi:

Ülle nelgid rõõmustavad silma juba teist aastat, ühed esimestest avanejatest:

Võhumõõgad lupiinidega tagaaias, juba teist aastat, nii ammu olin neid juba tahtnud ja tahaks veel juurdegi:

Pojeng Prairie Moon oskas üllatada oma õievärviga - pidi olema kreemjas, aimatava kollaka alatooniga, tegelikult on aga kollane, mis kollane. Et siis sain kollase pojengi tavapojengi hinnaga. :D

Prairie Moon

Roomav akakapsas Pink Elf ei kuulu küll kauaoodatute hulka, kuid rõõm on näha teda tegemas seda, mida just ootasin - täidab peenranurga ära. Uksest õue astudes jääb kohe pilk pidama, et kes seal vahutab:

Veel üks vahule klopitu - hall nelk peab aias olema:

Hall nelk

Tema on lihtsalt ilus, eriti kastepiiskaderüüs - varvasadiantum:

Varvasadiantum

Öölilled olid mul juunis põhitegijad, kui hilised tulbid lõpetama hakkasid. Sisuliselt võiks mingi neli pakki neid tagaaeda külvata, nii valget kui lillat, siis oleks sealse juunirohetamisega järgmisel aastal lõpp. Siin üks laiguke eesaias:

Öölilled

Öölill oligi vist mu juunilemmik - kõik see lõhn, värv  . . .

Ning siin üks stiilinäide tagaaia juunirohetamisest. Nartsissid lõpetanud, nurmenukud lõpetanud - ei, ei, ei . . . See kõik peab ju õides olema, igal ajal! Mis teha, olen õiteinimene.

Valge sinilatv toetas ka tegelikult juunikuus öölilli õitsemises - väga reibas lill!

Sinilatv

Ok, unustasin veel ühe väga tubli juuniõitseja - Aavikuemandast pärit valge murtudsüda:

Murtudsüda Alba

Oh, ja mu eesaia iirisele tegin ma ülekohut - ka tema oli mul juunikuu superõitseja. Siin on tema esimene õis, tegelikult sai neid kokku mitukümmend, kõik ühesugused! Aga siis polnud ma fotokaga õigel ajal jaol . . .

Tuvastamatu iiris

Tegelikult pole need iirised üldse mu lemmikvärv, aga kuna nad on nii tublid, ei raatsi ma neist ka lahkuda. Minu unistus on hoopis õrnroosad ja kahvatusinised toonid, aga siin tuleb mängu juba Futu punane kott. Järgmisel aastal . . . oojaa.

Aia tegelik omanik:

Vaade eesaiale: