Juunist juulisse, kõigest

Hohoo, milline juuni on meil seljataga. Roppe laule võiks kirjutada ta lõpututest sadudest ja olematutest temperatuuridest . . .
Kuna juuniilm oli üks paras õudusunenägu, siis oli igati sobilik selleks puhuks üks unenäopüüdja meisterdada, viinapuuväätidest.

Vett muudkui tuli taevast, oli vaja mõelda, mida järgmiseks meisterdada. Külm oli, kuid mitte nii hullult, et kuduma hakata, pigem selline õmblemiseks sobilik ilm. Mul on eelmise sajandi alguse uunikum, vana Vesta, aus saksa kvalieet, seda vändates saab sooja küll. Võtsin, niisiis, ette ühe lihtsamat sorti kostüümiteo H. Miyazaki animefilmist Kiki kulleriteenus. Laps oli seda juba ammu peale ajanud, linnas käies tiris mu isegi kangapoodi ja valis kanga välja. Mõtlesin siis vähe ja suristasin lõpuks kleidi kokku. Nüüd on mul oma isiklik suuremat sorti Kiki kodus - mis teha, kui ema ja laps on mõlemad peast lapsemeelsed. :D

Kleidi värv on õige tegelikult, valgus tegi vaid liiga pildistamisel.

Millalgi valmisid veel ühed talvevõlumaailma geelküünlad - ilmselgelt kehvast suusailmast inspireerituna:

Kui siis päike lõpuks välja tuli,  oli aed kõik sellistes õrnades õites. :D

Kui nüüd ajas tagasi minna, sinna sajusesse juunisse, siis oli mul selleks ajaks tekkinud midagi vitamiinipuuduse sarnast, aedniku puhul siis taimepuudus. See on see, kui pole ammu, näiteks kuu aega, mingeid taimi tellinud. Selle häda vastu sain ühel päeval suure punase kotitäie vitamiine Futult. Võttis kohe uuesti jalad alla. Üks kotis olnu näitab tänaseks isegi õit. Vinge, mägisibulikke pole minu aed enne veel näinud . . .

Omaette vitamiiniannuseks on ka see, kui mõni kauaoodatu esmakordselt õit näitab.
Longus ebahüatsint on mul üks stiilinäide aedniku kaamelikannatusest. Pildile on teda sama raske saada kui kasvatada. Õigemini kasvatamine polegi teab mis kunst, paned sibulikud mulda ja muudkui ootad. Kunst on see ootamise osa. Seda ühte õit ootasin ma 2 aastat. Ruutmeetrist sinetavad laiku näen siis ehk - elu lõpul? Aga mida teha, kui tellisin paarkümmend sibulikku, sain aga ühe tütarsibula . . . Muidugi võiks kasvatada ka Hispaania ebahüatsinti, mis on palju kättesaadavam, aga mulle meeldib just see longus variant. Peaks proovima sel aastal uuesti tellida, äkki kusagilt Inglismaalt, kus ta pole nii harv nähtus kui meil.

Longus ebahüatsint

Veel üks kauaoodatu, 3a. tagasi Aavikuemandast tellitud ülaseõieline pojeng läks sel aastal õitsema - nii nunnu südamik:

Ülaseõieline pojeng

Eelmisel aastal külvatud sinine kurekell:

Sinine kurekell

Üleeelmise aasta idamagunakülvist jõudsime sel aastal lõpuks õiteni - 2 õit! Kuidas sellises tempos lokkava magunaväljani jõuda?

Idamagun Rozovaja Chasha

Wasagaming tuli mu aeda paari aasta eest Neljandiku kaudu, näitas sel aastal esmakordselt õit ja tugev lõhn on ka just minu maitsele:

Wasagaming

Veel üks oodatu, samuti Neljandiku jagu - kerakellukas Caroline:

Kerakellukas Caroline

Schultheis'ist tellitud näärelehine kibuvits Stanwell Perpetual:

Näärelehine kibuvits Stanwell Perpetual

Nüüd on mul lõpuks sõrmkübarad aias, Tistou armust. Seemnekülv ei õnnestunud mul kahel aastal järjest, neilt ootan nüüd aga palju järglasi:

Ülle nelgid rõõmustavad silma juba teist aastat, ühed esimestest avanejatest:

Võhumõõgad lupiinidega tagaaias, juba teist aastat, nii ammu olin neid juba tahtnud ja tahaks veel juurdegi:

Pojeng Prairie Moon oskas üllatada oma õievärviga - pidi olema kreemjas, aimatava kollaka alatooniga, tegelikult on aga kollane, mis kollane. Et siis sain kollase pojengi tavapojengi hinnaga. :D

Prairie Moon

Roomav akakapsas Pink Elf ei kuulu küll kauaoodatute hulka, kuid rõõm on näha teda tegemas seda, mida just ootasin - täidab peenranurga ära. Uksest õue astudes jääb kohe pilk pidama, et kes seal vahutab:

Veel üks vahule klopitu - hall nelk peab aias olema:

Hall nelk

Tema on lihtsalt ilus, eriti kastepiiskaderüüs - varvasadiantum:

Varvasadiantum

Öölilled olid mul juunis põhitegijad, kui hilised tulbid lõpetama hakkasid. Sisuliselt võiks mingi neli pakki neid tagaaeda külvata, nii valget kui lillat, siis oleks sealse juunirohetamisega järgmisel aastal lõpp. Siin üks laiguke eesaias:

Öölilled

Öölill oligi vist mu juunilemmik - kõik see lõhn, värv  . . .

Ning siin üks stiilinäide tagaaia juunirohetamisest. Nartsissid lõpetanud, nurmenukud lõpetanud - ei, ei, ei . . . See kõik peab ju õides olema, igal ajal! Mis teha, olen õiteinimene.

Valge sinilatv toetas ka tegelikult juunikuus öölilli õitsemises - väga reibas lill!

Sinilatv

Ok, unustasin veel ühe väga tubli juuniõitseja - Aavikuemandast pärit valge murtudsüda:

Murtudsüda Alba

Oh, ja mu eesaia iirisele tegin ma ülekohut - ka tema oli mul juunikuu superõitseja. Siin on tema esimene õis, tegelikult sai neid kokku mitukümmend, kõik ühesugused! Aga siis polnud ma fotokaga õigel ajal jaol . . .

Tuvastamatu iiris

Tegelikult pole need iirised üldse mu lemmikvärv, aga kuna nad on nii tublid, ei raatsi ma neist ka lahkuda. Minu unistus on hoopis õrnroosad ja kahvatusinised toonid, aga siin tuleb mängu juba Futu punane kott. Järgmisel aastal . . . oojaa.

Aia tegelik omanik:

Vaade eesaiale: