Üleminekueas aed / nikerdamisi

Viimastel nädalatel pole suurt aeda astunudki. Esiteks kuna sain mingi viiruse külge (laps jõudis lausa kahel korral juba haige olla). Aga sel aastal tekkis kohe eriline vastumeelsus pealepressiva sügise vastu. Haledavõitu on ikka näha täisõites aeda klimakteeriumiikka jõudmas. Algul vehid küll hoolsalt lehti riisuda ja taimedel pruune pealseid eemaldada, et suve illusiooni pikendada, aga kaua sa ikka üritad aeda noorena hoida. Jõuab temalgi see va elusügis kätte, kus kosmeetilised peitmised enam ei aita. Kui inimene vananeb, siis rõhutakse ikka sisemisele ilule, et tühja sest välisest. Aga taimed? Viskab mul imelill peale esimest külma oma maise kesta maha ja ongi kutu. Juurikad kaevasin küll välja ja viisin keldrisse taassündi ootama. Ok, karikakar on suuteline ennast ise noorendama, lõikad õitsenud varred maha, uued on all juba peale kasvanud ja õitseb edasi. Aga pojengid, lillherned, floksid jpt, võeh - kunagi nii noored ja ilusad, nüüd aga raugad valmis. Floksid said veel enne pensioniikka jõudmist jahukaste ka külge . . . Samas kõrged kukeharjad on kenamad kui ei kunagi, aga neil on ka hoopis teine eluiga. Kevadel rajatud sissekäigupeenrad on ka sellised eatu välimusega, ainult langevaid õunapuulehti paksult täis. Võiks nagu lehed ära võtta, samas äkki on taimedel, lehed ümber, mõnusam talvele vastu minna? Tegelikult kes keelab, võikski kogu aia sellises eatus stiilis teha, kus sügise saabumine ei näeks nii valulik välja - aga ma ei taha. Tahan üle kõige õitsvaid lilli, ja siis tuleb sügisel õite hääbumisega leppida.
Tegelikult ei tohiks kurta, mul on aias sel sügisel rohkem värve kui ei kunagi varem. Seda sai kevadel taimi ostes ka silmas peetud, sest eelmine sügis oli mul siin üsna värvivaene. Ka aknast on muidu ilus vaade, kollased puud ümberringi  ja puha. Ma muidu olen ikka selline, kes hea meelega ootab aastaaegade vaheldumist, teagi, mis minus sel aastal sügisele vastu punnib.
Vähemalt tulbisibulad said eile mulda, koos viimaste krookuste ja kirgaslilledega. Ning Aavikuemanda roosa ahtalehine pojeng. Paar nädalat tagasi saabusid ka Sulev Savisaarelt pojeng Prairie Moon ja longus ebahüatsint. Viimaseid olin tellinud oma paarkümmend, sain aga - ühe! Loodan, et leian ta sealt õunapuu alt kevadel üles . . . Homme tuleb veel viimased roosid üles mullata. Eile tegin juba ühe peenraga algust ning tõotasin endale, et ei osta kevadel enam ühtegi juurde! Ma ei tea, kas äsjapõetud viirus või borrelioosijäänukid võtsid nii võhmale, et tuli labidas nurka visata ja minna tuppa ära teed jooma.

Jätsin muideks oma suure kire, kohvi joomise, maha ning joon nüüd teed. Idee saime lapsega Miyazaki animefilmi "Howli liikuv kindlus" (mida saab inglise keeles vaadata siit) hommiksöögistseenist. Me nüüd sööme pea iga päev peekonit ja muna ja joome kausikesest teed juurde nagu sääl. :P Taaskord üks film, mis paneb last ja ennastki õhkama, et tahaks endale ka seda ja toda. Eks tuli näppudel nikerdada lasta ning nüüd on meil olemas koer Heen ning Howli kaelakee ja kõrvarõngad. :D Einoh, lõbus. :) Aga film ise on võimas ja haarav ja täiskasvanule vast isegi paremini mõistetav - nii palju nüansse, mida esimese korraga mitte ära ei tabagi. Ja kus ei rõhuta peenikesele pihale ja välisele ilule, vaid pigem sisemistele väärtustele. Võib ainult soovitada vaadata.

Howli kaelakee

Howli kõrvarõngad

Ja koer Heen :D

Septembrikuised silmarõõmustajad

Aiaga on teadupärast nii, et aiatööd ei lõpe kunagi. Samas on aed hetkel ka rabamata nauditav. Lihtsalt istud kohviga õunapuu all, lased silmal õitsejatel puhata ja ongi stiimul läinud midagi veel tegema hakata. Mida sa ikka rabad kui kõik näeb niigi õnnis välja. Kui nüüd mõni õppinud aednik mulle siia lahti lasta, see pööritaks ehk silmi ja küsiks, kus labidas on. Aga mulle sobib. Sobiks muidugi ka paremini ja eks ma varsti tegutsen jälle edasi. Eriti kui ma end sealt õunapuu alt püsti ajan ja maja taha kõnnin. Vaat seal on mõtlemist, kuidas vaadet etemaks muuta. Kõige rohkem häirib mind korraliku aia puudumine, on vaid see lagunenud ja kõver võrk. Aga siin lõpeb minu võim, sellised asjad on isa valdus ja kui tema midagi uut ei taha, siis on minu asi vaid see jama kuidagi ära varjata. Talvel kui kõik oli lage, vaatasin aknast ja otsustasin - panen igale poole kibuvitsad aia äärde, las kasvab täis. Kui siis aga suvi tuli, selgus, et ega sinna mingit roosivõsa küll ei mahu tegema - vaarikad on ju umbes meetri kaugusel vastas ja sealt edasi veel ka sõstrapõõsarida. Vaarikate kolimise osas olen ka pigem ettevaatlik - ühed vaarikad ma kolisin kunagi sedasi, et enam nad uues kohas sedasi ei kandnud kui varem. Nii ma olen siis selle lagunenud aia varjamise osas ikka nõutu edasi ja kui liiga pahuraks teeb, siis parem ei vaatagi sinnapoole.
Aga ma tahtsin veel jäädvustada neid, kes aias hetkel silma rõõmustavad. Või pigem valikut neist - kõike pole mõtet pildile püüda, paljud hakkavad juba korduma.
Kõige tublim õitseja on mul terve see suvi olnud vist lõhnatu imelill ja praegugi on tal ikka veel ilus lehestik ja rõkkab õitseda ja lõhnata. Teda on mul mitmes kohas, kuid verandaotsa kõige kuumema koha peal on ta oma meetrise läbimõõduga:

Lõhnatu imelill

Seemneid on tal ka väga mugav korjata:

Floksid on muidugi juulist peale olnud värvilaikude tekitajad aias. Sel aastal õnnestus mul ära oodata hilise Orange Perfection õite avanemise - no on vast intensiivne värv:

Orange Perfection

Minu värvimuutev Peacock Lilac, kes hämaras muutub sinakaks, sai mult juba kuu aega tagasi kiidusõnu, kuid tänaseks ei jõua ma ära imestada, kuidas ta üldse õisi ei puista - ikka sama värske kui juulis!

Peacock Lilac - 26.juuli

 

Peacock Lilac - täna

Idaliiliaid pole ma elus varem kasvatanud, kuid olen alati tahtnud neid uhkeid hiliseid lõhnajaid omale aeda . . . seekord jõudsin ikka õied ära oodata:

Idaliilia Casa Blanca

Ühe roosa idaliilia õied on mul veel vaja ära oodata.
Aavikuemanda lilla hortensia You&Me Together oli mul eelmisel aastal absoluutselt viimane õitseja aias, saab näha, kas sel aastal jääb samamoodi. Küll ta on ikka ilusti viimistletud õitega kui nina lähedale pista:

Suurelehine hortensia You&Me Together

Aavikuemanda suurelehine hortensia Zorro on mul kõige eksootilisema välimusega tegelane aias:

Suurelehine hortensia Zorro

Kui mõni külv õnnestub, siis teeb see alati rõõmu. Suvel külvatud valge öölill avas esimesed silmad. Siin pole näha, kuid kasvult on ta hoopis lihavam kui mu senine lilla. Tema asi saab olema järgmisel suvel suure valge puhmakana mu meeli rõõmustada:

Valge öölill

No ja õhtuti ei saa kuidagi tuppa ära kui laternad süttivad ja tänu minu püüdele sel aastal rohkem valgeid õitsejaid aeda tuua, näeb aed sel aastal üsna kuuaia moodi välja:

Kuuaia unistus pole aga täielikult täitunud, järgmisel aastal tuleb veelgi lopsakaid valgeid õitsejaid ja lõhnajaid aeda tuua. Tüüpiline kuuaia lill kuu-lehtertapp valmistas mulle näiteks sel aastal täieliku pettumuse - pakkus vaatamiseks vaid nirusid lehti, õied jäid tulemata . . . Ka oli minu poolt patt jätta külvamata tubakalille. Samas eelpool kiidetud lõhnatu imelill täitis need tühikud ning õitses ja lõhnas mitme eest. Lõhnav neitsikummel rõõmustas mind ka igal pool aias, nii positiivsed pisikesed valged tupsud tal. Ka valged petuuniad amplites ja aknalauakastides andsid öösse valget lopsakust ja mulle sattus isegi lõhnav sort. Kuid kohati jätsid nad mind sel aastal nõutuks - kord õitsesid nad täiuslikult, kuid siis viskasid end vaatamata lõikumisele ja väetamisele sirakile ning tuli korralikult maha lõigata. Siis oli mõni kast nädal otsa või enamgi ilmetu kuni siis taas virutas õiekuhila peale. Nii hüplikke petuuniad pole ma veel ühelgi aastal kasvatanud. :) Ilmselt valin konteinertaimedeks järgmisel aastal kedagi stabiilsemat.
Aiatööde osas polegi hästi nagu midagi ette näidata. On saanud rohida, üht-teist ümber tõsta, kaevata, kärpida, seemneid korjata - no sellised, tööd, mis ammu meelest läinud ja polegi nagu tööd. Mõned nartsissisibulad sai tellitud ja mulda pandud, põhiliselt erinevad valge südamikuga kollased nagu Avalon, Pipit ja Hillstar, mis võlusid mu ära oma vastupidise tooniga, mõned valged nagu Thalia, Cheerfulness ja siis veel pisikesi, Tête á Tête ja Minnow. Tulbisibulaid, kirgaslilli ja krookuseid sai ka varutud ning nüüd sügelen, et neid mulda panna, kuid vara veel.
No ja siis on mul veel mõned pojengid loodetavasti kusagilt tulemas, kuid mul poleks midagi selle vastu kui nad veel kaua tuleks, sest viimse raha eest ei ostnud ma leiba, vaid neidsamu sibulaid ja neid ei kõlba hamba alla panna. :P

Oh, ja kõige lõppu üks küsimus ka. Kui sulle kingitakse selline kena krüsanteemikera, mida sellega külmade tulles edasi tuleks teha? Aeda mulda, tuppa või keldrisse?

Vaim tahaks rabada

. . . keha aga magada. Suviti on mul tervis ikka priima olnud, mistõttu on erandlik, et nüüd järsku keset augustikuud tuli hakata antibiootikume neelama. Eile hommikuks oli mõne nädala taguse puugihammustuse kohale välja kujunenud selline erüteem, millega polnud muud teha kui otseteed arstile rohu järele minna - puukborrelioos:

Jõudsingi juba imestada, miks mu põlveliigesed äkitselt sedasi häda olid hakkanud tegema ja kurnatus kippus ligi hiilima. Umbes nii, et vaim ütleb reipalt, ma lähen nüüd roosipeenart rohima, keha aga ronib hoopis voodisse ja vajub jalapealt unne. Kuna see asi sai aga avastatud üsna algusjärgus ja ravi ka kohe peale, siis loodan kergelt pääseda. Praeguse seisuga võib öelda, et see va antibiootikum mõjub vaat et hulleminigi kui tõbi ise. Mõni tund peale tableti neelamist võib meritähena voodis veeta, siis teen luugid lahti, palun lapsel kohvi tuua ja võib taas tegutseda.

Aias on seis põuane, kuid ikkagi rõõmustav. Kuniks kaev pole kuivanud, käin õhtuti kastekannuga tiire tegemas. Eriti rõõmustav seis on kasvuhoones, kus toimub täielik paksude paraad, juhivad kaalukad ja ülekaalukad. Tomateid sai mul 3 sorti maha, Marmande varasemaks söömiseks (hea, kui oled kaua esimest kodutomatit oodanud, kuid ei midagi erilist), Brandywine Yellow silmailuks (seda enam ei osta, liiga hapukas), no ja paksude paraadi peab mul Brutus - juhtpaks kaalus ligi kilo ja homme läheb ketšupiteoks. Retsept on vett pidav ja lapse poolt ka heaks kiidetud.

Roosid olen kah lasknud omapäi ära õitseda, ilma et oleks jõudnud kõigi uustulijate õisi jäädvustada - kus ma küll olnud olen vahepeal?! Täna õhtul vähemalt jäädvustasin mõned ikka pildile.
Red Leonardo da Vinci on sügvapunane, kauni läikiva lehestikuga ja lõhnab kuis jaksab:

Red Leonardo da Vinci

Red Leonardo da Vinci

Burboonroos Louise Odier näitab esimest kullerkupumõõtu õit, kuid lõhn on tal mitu korda tugevam kui ta ise:

Veel üks burboonroos Mme Isaac Pereire, lõhnab nii tugevalt nagu kaks eelmist kokku:

Mme Isaac Pereire

Ning Lady of Shalott - lõhnab ka täiuslikult ja see värv . . . Päris avanenuna oleks ta veel uhkem, kuid kes teab, millal jälle fotokaga jaole saan:

Lady of Shalott

Kauaoodatud õisi

Uusi õisi, selliseid keda varem oma silmaga pole veel näinud, ootad kohe erilise põnevusega. Siin valik mõnedest kauaoodatutest.
Nädala õitsejaks võib seekord lugeda ämbliklille kuna arvasin ta õisi alles järgmisel aastal nägevat. Kevadist külvi võis ebaõnnestunuks lugeda, ainult 3 taime tuli üles ning needki kosusid hiiglaaeglaselt. Õue saades läks neil aga meel rõõmsamaks ning esimene ämblik avas siis nüüd oma kombitsad - äge! Järgmisel aastal tahan neid palju-palju!

 

Järgmine kauaoodatu on eelmisel aastal Aavikuemandast muretsetud suurelehine hortensia Zorro, küll üheainsa õiega, kuid üsna lihav teine ja seda värvimuutumist avanemisel saab ilmselt olema põnev jälgida:

Lilla hortensia You&Me Together on turbapeenras tõesti lilla ka ilma värviandva spetsväetiseta, kuid samuti ainult ühe õiega:

Hortensia taga särav floks õitseb ka esimest aastat (paraku olen suutnud osad flokside nimed segi ajada) ning on tõelise vau-efekt värviga, mis õnnestus lõpuks ka õigena pildile saada:

Aedhortensiad Vanilla Fraise ja Sundae Fraise ei ole mingid uudisnimed, kuid eelmisel aastal muretsetuna on nad kenasti kosunud ja vastupidiselt suurelehistele ohtralt õisi täis, Vanilla Fraise kipub küll rohkem põua käes lõõtsutama:

Vanilla Fraise

Sundae Fraise

Sel aastal sai tagaaia rohumaale (muruks ei saa seda meil ju nimetada) rajatud nö. haldjaring, idee, mille pätsasin ära Tasha Tudori raamatust. Hetkel näeb ta veel liialt kultuurne ja ka väike välja, et haldjaringi mõõtu välja anda, kuid ta läheb mul sügisel kindlasti suurendamisele. Seal kasvavad mul hetkel veel ka virsikukarva  magunad ja mingid kellukad, keda loodan järgmisel aastal õitsemas näha, samuti võhumõõka. No ja see ringi serv võiks ideaalis koosneda üldse nelkidest (nõmm- või nurmnelgid), keda mul kevadel kusagilt võtta ei olnud ja siis sai külvatud siia hoopis suvifloksi, kes ka täitsa kõlbab seda ringi esimesel aastal sisse juhatama. Peent iluürti oli mul lihtsalt palju üle kevadel, seepärast sai tema ka siia:

Haldjaring

Suvi-leeklill Lavender Beauty

Veel üks taluaialill, keda ma kangesti tahtsin, kuid kelle kasvu ma alahindasin ja kes seega tuleb kindlasti rohuplatsi keskelt mujale ära kolida - päikeselill talijorjen, korrektse nimega lõhislehine päevakübar:

Lõhislehine päevakübar

Puhta päikeselill ikka. :)

Ja veel üks uustulija siilkübar:

Punane siilkübar Mamma Mina

Ei saa ilma roosideta . . .

Minu aia roosipeenar on rohtumas, sest mina tegelen hetkel selliste roosidega:

Nagu roosihaigusega ikka, tahan ma neid veel ja veel juurde saada. Lapse erisooviks olid mitmes suuruses mustad särgile kinnitamiseks, minu ihkan aga kollased toone. Tuleb sügavamale riidekappi sukelduda, et selle põhjast veel kangajääke pinnale tuua. Tea, kas peaks neile roosidele ka nimed välja mõtlema - umbes nagu Royal Red, Washed Rose või Midnight Blue? :P

Eks ma aeda satun ka vahepeal ikka. Et siis öelda ooo mõne uue avaneja peale - nagu näiteks lupiin My Castle:

Vahel jõuab aga aeda alles enne pimedat kui imelill on õied ööseks avanud ja levitab oma joovastavat lõhna:

Lõhnatu imelill

Õhtud on liialt külmad, et kaua laternakuma nautida . . .