Aiahaldja kodu

Mõned nokitsemised tulevad kohe täitsa spontaanselt. Õunapuu all rohides, kus mul on elulõngad, metspipar ja kevadised sibullilled, jäi kord pilk pidama ühele sügavale urkale puutüves. Näitasin lapsele ka, ütles, et see on Arrietty kodu (imeilus Miyazaki film, "The Secret World of Arrietty"). Siis tekkiski mõte, et võiks sinna ukse ette panna, saaks haldjamaja. Täna tegelesingi tüvele ukse ette pusimisega;

Pisut haljastust lisasin ka:

Sõrmkübaratäis lilli. Vaasis on vesi sees, iga päev tuleb uued õied panema . . . aga mul suvelillekaste sel aastal pole, see mu ainus lilleanum, ehk seisab meeles korra päevas õisi vahetada. :)

Lõppu paar pilti uudisõitest, kes eelmisse postitusse ei jõudnud.
Püha roos (Rosa Sancta) näitab sel aastal esimest korda õisi, väga ruttu õitseb ainult läbi ainult:

Rosa Sancta

Jaapani priimula on ammu läbi õitsenud, lihtsalt pildi sain alles nüüd lapse telefonist kätte. Nüüd on mul kõigi Barnhaven'i külvide õied nähtud:

Jaapani priimula Apple Blossom

Ja toas õilmitseb mul bugenvillea:

Bugenvillea

Juunist juulisse, kõigest

Hohoo, milline juuni on meil seljataga. Roppe laule võiks kirjutada ta lõpututest sadudest ja olematutest temperatuuridest . . .
Kuna juuniilm oli üks paras õudusunenägu, siis oli igati sobilik selleks puhuks üks unenäopüüdja meisterdada, viinapuuväätidest.

Vett muudkui tuli taevast, oli vaja mõelda, mida järgmiseks meisterdada. Külm oli, kuid mitte nii hullult, et kuduma hakata, pigem selline õmblemiseks sobilik ilm. Mul on eelmise sajandi alguse uunikum, vana Vesta, aus saksa kvalieet, seda vändates saab sooja küll. Võtsin, niisiis, ette ühe lihtsamat sorti kostüümiteo H. Miyazaki animefilmist Kiki kulleriteenus. Laps oli seda juba ammu peale ajanud, linnas käies tiris mu isegi kangapoodi ja valis kanga välja. Mõtlesin siis vähe ja suristasin lõpuks kleidi kokku. Nüüd on mul oma isiklik suuremat sorti Kiki kodus - mis teha, kui ema ja laps on mõlemad peast lapsemeelsed. :D

Kleidi värv on õige tegelikult, valgus tegi vaid liiga pildistamisel.

Millalgi valmisid veel ühed talvevõlumaailma geelküünlad - ilmselgelt kehvast suusailmast inspireerituna:

Kui siis päike lõpuks välja tuli,  oli aed kõik sellistes õrnades õites. :D

Kui nüüd ajas tagasi minna, sinna sajusesse juunisse, siis oli mul selleks ajaks tekkinud midagi vitamiinipuuduse sarnast, aedniku puhul siis taimepuudus. See on see, kui pole ammu, näiteks kuu aega, mingeid taimi tellinud. Selle häda vastu sain ühel päeval suure punase kotitäie vitamiine Futult. Võttis kohe uuesti jalad alla. Üks kotis olnu näitab tänaseks isegi õit. Vinge, mägisibulikke pole minu aed enne veel näinud . . .

Omaette vitamiiniannuseks on ka see, kui mõni kauaoodatu esmakordselt õit näitab.
Longus ebahüatsint on mul üks stiilinäide aedniku kaamelikannatusest. Pildile on teda sama raske saada kui kasvatada. Õigemini kasvatamine polegi teab mis kunst, paned sibulikud mulda ja muudkui ootad. Kunst on see ootamise osa. Seda ühte õit ootasin ma 2 aastat. Ruutmeetrist sinetavad laiku näen siis ehk - elu lõpul? Aga mida teha, kui tellisin paarkümmend sibulikku, sain aga ühe tütarsibula . . . Muidugi võiks kasvatada ka Hispaania ebahüatsinti, mis on palju kättesaadavam, aga mulle meeldib just see longus variant. Peaks proovima sel aastal uuesti tellida, äkki kusagilt Inglismaalt, kus ta pole nii harv nähtus kui meil.

Longus ebahüatsint

Veel üks kauaoodatu, 3a. tagasi Aavikuemandast tellitud ülaseõieline pojeng läks sel aastal õitsema - nii nunnu südamik:

Ülaseõieline pojeng

Eelmisel aastal külvatud sinine kurekell:

Sinine kurekell

Üleeelmise aasta idamagunakülvist jõudsime sel aastal lõpuks õiteni - 2 õit! Kuidas sellises tempos lokkava magunaväljani jõuda?

Idamagun Rozovaja Chasha

Wasagaming tuli mu aeda paari aasta eest Neljandiku kaudu, näitas sel aastal esmakordselt õit ja tugev lõhn on ka just minu maitsele:

Wasagaming

Veel üks oodatu, samuti Neljandiku jagu - kerakellukas Caroline:

Kerakellukas Caroline

Schultheis'ist tellitud näärelehine kibuvits Stanwell Perpetual:

Näärelehine kibuvits Stanwell Perpetual

Nüüd on mul lõpuks sõrmkübarad aias, Tistou armust. Seemnekülv ei õnnestunud mul kahel aastal järjest, neilt ootan nüüd aga palju järglasi:

Ülle nelgid rõõmustavad silma juba teist aastat, ühed esimestest avanejatest:

Võhumõõgad lupiinidega tagaaias, juba teist aastat, nii ammu olin neid juba tahtnud ja tahaks veel juurdegi:

Pojeng Prairie Moon oskas üllatada oma õievärviga - pidi olema kreemjas, aimatava kollaka alatooniga, tegelikult on aga kollane, mis kollane. Et siis sain kollase pojengi tavapojengi hinnaga. :D

Prairie Moon

Roomav akakapsas Pink Elf ei kuulu küll kauaoodatute hulka, kuid rõõm on näha teda tegemas seda, mida just ootasin - täidab peenranurga ära. Uksest õue astudes jääb kohe pilk pidama, et kes seal vahutab:

Veel üks vahule klopitu - hall nelk peab aias olema:

Hall nelk

Tema on lihtsalt ilus, eriti kastepiiskaderüüs - varvasadiantum:

Varvasadiantum

Öölilled olid mul juunis põhitegijad, kui hilised tulbid lõpetama hakkasid. Sisuliselt võiks mingi neli pakki neid tagaaeda külvata, nii valget kui lillat, siis oleks sealse juunirohetamisega järgmisel aastal lõpp. Siin üks laiguke eesaias:

Öölilled

Öölill oligi vist mu juunilemmik - kõik see lõhn, värv  . . .

Ning siin üks stiilinäide tagaaia juunirohetamisest. Nartsissid lõpetanud, nurmenukud lõpetanud - ei, ei, ei . . . See kõik peab ju õides olema, igal ajal! Mis teha, olen õiteinimene.

Valge sinilatv toetas ka tegelikult juunikuus öölilli õitsemises - väga reibas lill!

Sinilatv

Ok, unustasin veel ühe väga tubli juuniõitseja - Aavikuemandast pärit valge murtudsüda:

Murtudsüda Alba

Oh, ja mu eesaia iirisele tegin ma ülekohut - ka tema oli mul juunikuu superõitseja. Siin on tema esimene õis, tegelikult sai neid kokku mitukümmend, kõik ühesugused! Aga siis polnud ma fotokaga õigel ajal jaol . . .

Tuvastamatu iiris

Tegelikult pole need iirised üldse mu lemmikvärv, aga kuna nad on nii tublid, ei raatsi ma neist ka lahkuda. Minu unistus on hoopis õrnroosad ja kahvatusinised toonid, aga siin tuleb mängu juba Futu punane kott. Järgmisel aastal . . . oojaa.

Aia tegelik omanik:

Vaade eesaiale:

Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama

Väljas on juuni kohta häbematult külm. Allkorrusel olen viimastel päevadel iga päev kolm halgu kütnud, üleval polnud märtsist saati tuld teinud, kuid täna viskas üle see hammustav külm ja tegin sinnagi tule ahju. Ilmateade lubab küll iga päev, et kohe homme läheb soojemaks, kuid ikka on päevi, kus tuleb talvejope selga ja kindad kätte ajada. Kinnastega mina aga aias ei mängi, siis jään parem tuppa. Tuppa jäetud aednik hakkab aga kohe taimemõtetega mängima. Alles ma nentisin, et see kevad on saanud täitsa ilma taimetellimusteta hakkama. Seda asja ei saanud nii jätta ning tegin kohe kaks rõõmsat taimetellimust ära - Paradiisi Aiast ja Järvseljalt.
Paradiisi Aiast tellisin 2 unistuste värvi Exbury asalead, Satomi ja Cannon's Double.

Järvseljalt oli mul vaja ennekõike liblikapõõsast, eelmine läks aasta tagasi välja ja kauem ei saanud aial taruvaigulõhnata olla lasta. Takseerisin siis veel oma soovinimekirja ning sooritasin ühe väga mõistliku taimetellimuse. Kui midagi peaks otsas olema, saab veelgi mõistlikum olema:

Davidi budleia ´Royal Red´
Punaloor-sõnajalg ´Brilliance´
Harilik lehvikleht ´Karasuba´

Lõokannus 'Craigton Blue´
Punane siilkübar ´Fatal Attraction´

Kare päikesesilm
Jaapani ülane ´Pamina´
Iris pumila - kääbusiiris
Kevadmagun

Alpi elulõng

Lamarcki toompihlakas

Pidin veel 4 roosi ka Põltsamaalt tellima, kuid see poleks enam nii mõistlik olnud - mitte roosidest pole mul puudus, vaid rohimiskätest. Seda ei öelnud mina, vaid mu teisik, see alati kaine arutleja, kes mu rahakoti üle valitseb . . . Ja ma püüan end talle hetkel parimat küljest näidata, sest ta ei tea veel, et mul on plaanis Cayeux'st üks iirisetellimus teha. Siis tuleb mul talle põhjendada, miks mul on vaja just 5 helesinist ja mitte 2, et neid siis aastate pärast jagada. Aednik on ju kannatlik, asi see mõni aasta mõnda õit oodata ole! Seda kannatlikkuse asja me aga veel arutame temaga . . .

Lõpetuseks veel mõni priimulapilt. Minu eelmisel varakevadel külvatud Barnhaven'i priimulad ei pidanud kirjade järgi sel aastal veel õitsema, kuid Garnet Cowichan teeb seda ometi ja üle ootuste sametiselt:

Garnet Cowichan

 

Juulia priimula Footlight Parade näitas ka oma õievärvi ära:

Juulia priimula Footlight Parade

Sieboldi priimula on mul vana olija, eelmisel aastal sai teda ikka pottide kaupa ära jagatud, vähemaks aga küll pole jäänud - keegi, kelle värvilaikude peale võib alati kindel olla:

Sieboldi priimula

Nurmenukkude loodusest aeda toimetamine võttis mul mõned aastad aega, ei meeldinud neile üks ega teine koht, lõpuks on nad aga kanda kinnitanud ja õitsevad ohtralt juba teist aastat:

Kevadisi õisi jagub ka kimpudesse:

Nartsissi- ja muud rõõmud

Ilmad on olnud vaheldumisi kord leitsak, kord jälle nii jäine, et tõmba või kindad kätte. Ja nii ikka vaheldumisi. Köögiviljakülvid on üleval, seal pole veel midagi teha, saab nautida umbrohuvaba aega. Suurem sumamine käib lillepeenardes, need on sel aastal väga võililli täis, tagaaias eelkõige. Aga seal on ka kahes küljes mahajäetud aiad, kust igasugu umbrohuseemneid puistab ning hetkelgi võilillemeri lainetab. Ühes aias käib omanik paar korda suve jooksul niitmas, teine krunt on täiesti omanikuta ja sealt suunast võib vahel ussisusinat kuulda.

Aed õitseb väga rõõmsalt. Ma ei tea, mida need nartsissid vahepeal teinud on, et neid nii palju on - pihutäite kaupa kannan nende varaste äraõitsenud õisi komposti:

Hetkel õitsevad poeedinartsissid ja teised hilised. Peale varajasi ja enne poeete alustasid mul aga need nimetud taluaianartsissid:

Veel lemmiknartsisse. Siin on kõige hilisem ja kapriissem lõhnaja, Plenus. Ta on lausa nii tujukas, et igal aastal õisi lahti ei löögi, nõrkeb enne ära. Sel aastal peen leedi siiski esineb oma õitega:

Plenus

Plenus

Cheerfulness ei lõhna vähem müstiliselt, küll on aga hoopis lihtsama iseloomuga ning õitseb igal kevadel, kui ta etteasteks aeg on ning teeb seda kaua ja põhjalikult:

Cheerfulness

Thalia on nii puhasvalge lõhnaja!

Thalia

Avalon on kõige pontsakam mu valge südamikuga kollastest:

Avalon

Apeldoornid toretsevad. Neid on loomulikult juurde vaja, aga kuidas täita tervet aeda tulpidega?

Apeldoornid

Aiarõõmudest veel nii palju, et soojad ilmad kergitasid maa seest välja mu eelmise aasta valge Delavay ängelheina külvid. Külvasin neid kahte kohta ja kõik on alles. Nädal tagasi jõllitasin veel musta mulda ja ohkasin, et pean selle asjaga jälle otsast alustama. Aga näe, ei peagi - kunagi saavad mul aias valged Delavay ängelheinad õitsema. Miks ma neist nii hästi mõtlen - kunagi sai üks lilla ostetud, taimena, ning tema on oma pikaajalise ilu ja lopsakusega end väga hästi õigustanud. Valget polnud aga kusagilt taimena saada, seega tuli pikemat teed minna ja külvata.

See kevad on mul ses suhtes omapärane, et ühtegi taimetellimust pole ma teinud ja isegi ühtegi suvelille pole külvanud. Aga ma ei saa öelda, et mul ei sügeleks Järvseljalt ühte korralikku tellimust tegema. Sest mul on palju tühje laike peenardes - moonid, lõvilõuad, mets- ja lilltubakad ei ole end kohe üldse ise külvanud, nagu ma lootsin . . .

***

Ja nüüd pisut muud juttu - mis mind aiablogist eemal hoiab. Eks need ole kõik need mu muud ahvatlused. Külmal aastaajal igasugu meisterdamised ja näputööd, siis veel lugemis- ja kirjutamiskirg ja kõige lõpuks klaver.

Veel eile mõtlesin ma, et mu elu on täiuslik - kuni mu kätte sattus üks noot. Ning siis . . . siis nägin ma terve õhtu aeda vaid klaveri tagant aknast. Naadist ja võililledest ei ole võistlejat, kui sul on Schumanni "Abschied" (Hüvastijätt). Kui sinisilmne ma olin! Miski pole enam täiuslik, kuni see lugu pole mul selgeks õpitud. Mullast saab maaenergiat, aga musitseerimisest . . .  sealt saab ka midagi väga-väga head. Noorena võisin oma 5 tundi klaveri taga veeta ja noolida seda klahvidest tulevat nektarit. Siis tuli paus ja elu eemal pillist, tuli õppida energiat saama muudest asjadest. Õppisin ka. Kuni nii umbes 10a. tagasi kuulsin ühel koolikontserdil Händeli "Largot". Asi oleks võinud sinnapaika jäädagi, küsisin vaid õpetajalt, mis ilus lugu see oli, et osata hiljem leida. Vastuseks surus ta mulle noodi pihku. Haha, jajah kindlasti minust on selle mängijat. Või noh . . . ma võin ju proovida. Igal juhul hakkasin oma sõrmi taaselustama.

Selle Largo sain ma lõpuks selgeks, temale järgnesid aga teised. Eriti viimasel aastal on kippunud mul juured klaveri taga istumisest alla kasvama. D. Marianelli "Dawn" (Koit) oli ammune ahvatlus, pidasin seda aga üle jõu käivaks ning lasin P. Doyle "My Father's Favourite" (Mu isa lemmik) ette. Viimase võin tänaseks ümber ristida My Daughter's Favourite'ks ehk mu lapse lemmikuks. Ja pärast seda "Dawn" ei tundunudki enam nii raske. Siis on mul siin veel J. Hisaishi "Merry Go Round of Life" (Elu karusell), "The Sixth Station" (Kuues peatus), C. Burwell "Bella's Lullaby" (Bella unelaul) ja veel pisut R. Schumanni.

Pole just lai repertuaar, kui aga mõni päev vahele jääb, on sõrmed taas puised ja tuleb kõigega otsast alustada. Ja ega ma igal suvalisel ajal ka harjutama ei pääse - mu järgmisel aastal muusikakooli lõpetav laps veedab ka iga vaba hetke klaveri taga. Oh, ja siis on veel meie ühised nelja käe lood . . .

Ei ole lihtne, kui on nii palju kirgi, mille vahel end rebestada! Ja nad kõik võistlevad, et esikohal olla. Ning elu lõpul tuleb nad kõik maha jätta - midagi teisele poole kaasa võtta ei saa. Ajutine sahmimine.

Kuldsed päevad ja tiba vihma

ON meile alles aeg antud - suvi keset maikuud, ja lausa päevade kaupa! Tundub, nagu tahaks kevad senise sooja puudumise mõne päevaga korvata, nagu ta seni korvas lume puudumist. Ahjusid kütta pole vaja, muudkui tee aias päevad läbi, mida hing ihkab, ning töö lausa lendab. Kõik see maaenergia, mis kehasse imbub, nii kui aga näpud mulda saab . . . ja päike jagab omakorda veel ülaltpoolt. Ei selle energiakogusega enam aiast tulema saa, kõik vaja kohe sinnasamasesse ka ära realiseerida. Õhtuks pole ühtegi kohta, mis ei valutaks ning kell 22 olen juba voodis ja kutu, kuid õnnelik.

Tehtud on saanud sel soojal nädalal üksjagu. Tomatid ja paprikad on kasvuhoones ning seemned on maas. Neid sai palju. Esmakordselt on mul terve põllumaa köögiviljade käsutuses. Noh, peaaegu terve, sest isa viimasel minutil kauples omale ühe vao kartulite jaoks, millest sujuvalt sai kaks. Sellest peaks talle tema tervist arvesse võttes lõbu laialt olema. Siiski, kaks vagu senise poole põllumaa asemel annab ikka mänguruumi. Panin kohe lõbuga kõike maha: 3 peenart sibulat, 2 herneid, 3 porgandeid, nuikapsast, brokulit, peeti, naerist, lehtpeeti, paksoid, pastinaaki, redist, salatit, tilli, oeh - kokku 15 peenart, puhas õnn! Ainult seller ja varsseller unusid õigel ajal külvamata, jäävad järgmiseks aastaks. Kurgid on kiletunnelis ning suvikõrvitsad ja kõrvitsad on ka kohe valmis välja kile alla kolima. Tänavu olen ma köögiviljakasvataja - ühtegi lille pole muretsenud.

Vaade aknast tehtud ja tegemata töödele - 15 peenart, mida täna esmakordselt kastis vihm, mitte mina oma paarikümne kastekannutäiega:

Lilleilupilte postitan järgmisel korral, kui olen pildituuri jaoks aega võtnud.