Kui aednik magab . . .

Talveuni on olnud pikk ja sügav. Huvitav, eelmisel aastal tegin juba jaanuaris luugid lahti. Esimese seemnetellimuse olen viimastel aastatel 6. veebruaril teinud, eks näis, kas saab selleks ajaks maast lahti või mitte.:D

Lastes sel aednikul magada kaua ta tahab, teine osa minust on hakanud aga käima heegelnõela avastamas. Minu heegeltööd võib seni ühe käe sõrmedel üles lugeda, kuid varsti võib juhtuda, et tuleb teine käsi ka appi võtta. Ma küll ei kasuta heegelkonksu sihtotstarbeliselt (linikuid heegeldamas mind ei taba), kuid kudumiseks käib ta küll. No et kui kuduja juba heegeldama satub, siis peab tulemus ka välja nägema nagu kootud. :) Alljärgnevalt mõned stiilinäited:

Üks meriinovillane "kudum":

Peter Pan'i lõngade vastu on mul seletamatu nõrkus . . .

 Müts ja kaelus, mõlemit pidi kantavad, lõngaks täisvillane Novita Puro:

 

. . . ning ühed alpaka ja villasegused kindad lõngast Steinbach Wolle Biowolle:

Heegeldamine on uus ja põnev asi minu jaoks, see ei tähenda aga, et ma kudumist maha oleks jätnud. Kudumine on ja jääb olema minu second nature. Kõiki viimase aja kuduprojekte pole jõudnud üles pildistada, vaid mõned neist siin:

Kõigepealt üks kohvi joomise aksessuaar - tassisoojendaja tuledeemon Calciferiga. No et kuduja kohv ei külmetaks. :D

Sellise nööbiga käivad tassil püksid kinni. :)

Järgnev on rubriigist "kudumid filmidest" - Bella müts ja kindad "Videvikust":

Lähemalt ka - kindad alpaka ja villasegusest lõngast Drops Andes:

 . . . ja müts  Drops alpakast. Oh! See ju ka heegeldatud. :)

Veel üks Bella müts Videviku saaga filmist "Päikesevarjutus", lõngaks Debbie Bliss Donegal Luxury Tweed Aran:

. . . ja klõps originaalist - tundub, et lõng sai üsna naelapea pihta leitud :D

Hea lihtne muster oli, tuli tahtmine veel üks samasuguste triipudega teha, seekord Novita Luxus Alpaca lõngast:

Bella mütsist jäi tviidlõnga järgi, kudusin selle koos mingi tundmatu karvikuga üheks soojaks peavarjuks. Vähe juhm pilt ainult, sõrmed hakkasid õues külmetama!

Palmikumütse sätendavast Wendy Peter Pan lõngast, mille vastu ma ei saa . . .

. . . üks komplekt alpakast, Alvita Alpaca täpsemalt - mütsi tuti suutsin oskamatu pildistamisega nähtamatuks muuta . . .

. . . veel üks sama firma alpakalõngast peavari . . .

Kõige soojem müts, mis ma elus teinud olen, viltimislõngast:

Mu absoluutne lemmiklõng on aga Islandi lambavill. Ta on ju nii kerge, kuid soe ning see pikakarvaline pind, mis kududes jääb . . . mõnus.  Islandi kampsunite tegemisest oli poolikuid tokke järel, sai neid pisut ära kasutatud. Üks müts . . .

. . . ja kahekordsed kindad, mis vileda tuulega jaanuaripakasepäevadel asja ette läksid:

Tundub, et meie majas on kindaid ja mütse nüüd igaks elujuhtumiks ja ilmselt rohkemgi, kui ühel aednikul või muidu inimesel vaja läheks. :D

Tulukestega pimedale ajale vastu

Midagi ei ole teha, juba teist aastat lõpeb minu aiahooaeg pooles augustis - blogipostitused on tõestuseks. Septembrisse välja mässan veel igasugu hoidiseid teha, kuid aeda enam ei kisu, eriti veel kui ilmad ka ei kutsu. Käsitöö võtab üle ja nii see jääbki, kuni jaanuaris hakkavad seemnemõtted peas idanema.

Sinna on aga aega, enne tuleb pime aeg üle elada. Sügismasenduse ennetamiseks ostsin sel aastal igasugu tulukesi tubadesse. Eriti armusin ära viinamarjaväätidest valguskettidesse - neid sai tellitud nii tähekesi kui pallikesi. Kuna tunti huvi, siis ka mõned pildid tulukestest:

Ja kiilidega valguskett lapse tuppa:

Hoidistamise aeg

Kui mul siin ühel päeval õnnestus kohalikust poest lahtiselt müüdavat tomatipasta kontsentraati saada, teadsin millega mu lähipäevad sisustatud saavad. Tegelikult oli plaanis hoopis õuntega tegelema hakata, aga seda soodsat kontsentaati ei ole ju alati saada, krabasin kohe terve kilo. No ja siis seda vaaritamist ikka jagus . . .

Jälle seesama ikra, ainult poole väiksema tomatipasta kogusega.

Sellega oli kontsentraat ära kasutatud, kuna aga suvikõrvitsad ja tomatid jätkasid pealetungi, tuli ka järgnevad päevad pliidi taga veeta . . .

Pärast kõike seda vaaritamist tundsin, et nüüd ei taha tükk aega enam ühtegi tomatit näha. :D Nädala pärast tuleb aga ilmselt uus ketšupilaar teha, see praegune keetmine oli vaid esmaabi kasvuhoonele.

Näputööaeg on mul vist ka kogu aeg, polegi sellist aega, kui ei nokitseks millegi kallal. Kui üks asi lõpeb, siis seda rutem alustan millegi uuega, lihtsalt pildile pole kõik jõudnud. Näiteks mitmed paarid sokke jõudsid enne soovijateni ilma, et oleksin jõudnud neid jäädvustada.
Minu viimase aja lemmikmustriks on hobuserauapalmik. Kuna me lapsega loeme hetkel mitmekümnendat korda Videviku saagat, mina oma inglisekeelset varianti, tema eestikeelset, siis oli igati paslik võtta järgmiseks tööks Bella kindad Videviku filmist, mis on just hobuserauapalmikus. Samas stiilis mütsi mõtlesin ka juurde:

Kuna lapsele need nii meeldisid, siis kudusin talle veel ühed samasugused valgest laamavilllast, tema soovil lühema randmega. Samast lõngast müts ja sall olid tal juba enne olemas.

Kirjud kindad olid mul juba ammu valmis, ootasid vaid pildile saamist. Ma ei mõista, mis sellesse mustrisse pandud on, mis mind tõmbab. Laps kah ütles, et tõmbab, et selline kodune muster või nii. Kindad on tegelikult tumedamad:

Sajuga augusti

Seda postitust hakkasin kirjutama juba eelmisel kuul:

Meil on ainult sadanud. Terve juuli jooksul pole vist maapind ära kuivanud, juunist rääkimata. Mulle on see muidugi väga mugav, kastma pean vaid kasvuhoonet.

Vaat siis, polegi augusti jaoks vaja hakata sama asja uuesti üles tähendama. Et siis ikka veel sajab. Terve suvi. Kui must-valgel kirjas ei oleks, poleks isegi  tähele pannud. :D Sest mul on neid tubaseid tegevusi ikka vääga palju - ikka kudumine ja lugemine vaheldumisi, vahel sekka ka helmetegu . . . Eile hommikul saabus jälle üks hunnik Inglismaalt . . . 

Lootsin, et sadu jätkub, päikesepaistelised päevad on lugemiseks suht ebamugavad, aga kus sa sellega - päike säras taevas. Tuli raaamatud ootele panna ning lõputult edasi lükatud sõstrakorjamine ette võtta. See on vist töö, mida ma kõige vähem naudin - ennem kaevaks isegi naati . . . Laps tuli kah appi korjama, tema lemmikmahl ikkagi. Kuna meil on aeglane pliit, siis terve päev kulus nende marjadega jändamise peale ära. Aurutaja kõrval passides jõudsin järgmise punase servaga raamatuga peaaegu lõpule.

Aed ja õied on kõik nii üle joodetud ja vettinud, köögiviljakasvatus näeb aga super välja. Sibul ja küüslauk on üles võetud, mõlemad pirakad. Suvikõrvitsad, pastinaak, kaalikad ja porgandid on kõik eriliselt tublid. Till, oli ta nüüd Mammoth või Superdukat, on kõvasti üle minu pea kasvanud ning on varsti 2m kõrgune. Ausalt öeldes läks mul tilliisu juba poole suve pealt ära kui lugesin Tistou kirjutatust, et liblikad sinna oma järglasi munevad . . . Niisiis saigi lasta neil palmideks kasvada. Õnneks sai juba varasuvel terve talvevaru tilli sügavkülmikusse ära hakitud.

Kasvuhoone ägab hiigeltomatite all - Brutus, Brandywine Yellow, Härjasüda ning väiksematest Marmande:

Brutus

Härjasüda

Brandywine Yellow

Kusjuures Brandywine Yellow, kes eelmisel aastal oli üsna hapu maitsega, seda sel aastal miskipärast pole. Aga tänavune suvi on olnud vaatamata padukatele ka tunduvalt soojem kui eelmine, äkki see mõjutab maitset.
Lihatomateid kulub meil üldse hulgim, jumaldame lapsega mõlemad tomatisuppi ning teen alati ka ketšupit. Sel aastal proovisin aga esmakordselt tomatimoosi teha. Moosiks on teda küll palju kutsuda - mõnus magus-vürtsikas kaste pigem ja kindlasti tahaks juurde teha. Vihmapäevadel sai purkidele ka sildid välja mõeldud:

 

Jalapeno pipar tomatimoosi jaoks tuli ka oma kasvuhoonest - esimest korda kasvatan ning taimed on kenasti kaunu täis:

Mul polnud aimugi, et nad nii tulised on. Esimese kauna andsin lapsele degusteerida. Näksis algul ühte otsa, siis teist - olla nagu paprika ja lõi hambad keskelt sisse. Vaat siis võttis küll hinge kinni. :) Õnneks piim ja juust olid esmaabiks käeulatuses. Pärast seda oli muidugi põnev ise ka kaun ära proovida. Olin enda meelest tark ja võtsin enne seemned ja valge osa välja, aga tutkit - ikka lõi hinge kinni ja suu leekidesse. Nüüd mind huvitabki, et kas marineerides annab see tulisus järgi? See olla nagu põhiline viis neid pipraid kasutada. Teine variant on toorjuustuga täiedetult paneerida, kuid kardan, et meil pole enam nii  julgeid, kes oleks veekord nõus hambad kauna sisse lööma, olgu siis toores või küpsetatud.


Et aed on nii ülejoodetud ja vettinud, siis on raske fotogeenilisi õitsejaid leida. Siin mõned pildid selle aasta uudisõitsejatest. Mu elu esimene endakülvatud tokkroos avanes, nüüd muudkui käin ja imetlen neid suuri silmi:

Lahti on ka esimene Hiiumaalt minuni jõudnud tokkroos - minu kõige lemmikumat värvi:

Veel üks uudisõitseja, Kristeli poolt jagatud harilik rõngaslill:

Metstubakate koht nägi suve algul välja nagu kapsakasvatus, nüüd aga on need jumalikult lõhnavad õied lahti:

Varasuvel külvatud moonid õitsevad - minu üllatuseks, arvasin, et järgmisel aastal. Siia külvasin valget kukemagunat, sain aga sellise värvilaigu - mulle sobib! (taamal metstubakate kõrval on lõvilõuad):

Kukemagunad

 

Pojengiõielisi unimagunaid sai ka mitut sorti külvatud. Sarnaselt kukemagunakülvile, oli neiski seemnepakkides mõningast omaloomingut. Osad õied on siiski tuvastatavad - väike valik neist, kõik pole veel lahti:

 Lilac Peony

Flemish Antique

Flemish Antique

Ainsad magunad, kelle õisi ma veel näinud pole, on jätkuvalt idamagunad. Eelmisel aastal külvatud taimed on alles ja lopsakad, kuid õisi ei tulnud. Sel aastal külvasin veel lisa. Ehk järgmine aasta toob lõpuks ka õied - nii tahan neid!
Ja ootan, et kõik need magunad, lõuad ja tubakad annaksid mulle ohtralt isekülvi - kui juba umbrohi, siis olgu vähemalt ilus umbrohi, mitte mingi tühipaljas naat.
Lõpetuseks veel üks mu lapse pildistatud päevapaabusilm - pune ja lavendel olid neid täis nii et kobrutas: