Nartsissi- ja muud rõõmud

Ilmad on olnud vaheldumisi kord leitsak, kord jälle nii jäine, et tõmba või kindad kätte. Ja nii ikka vaheldumisi. Köögiviljakülvid on üleval, seal pole veel midagi teha, saab nautida umbrohuvaba aega. Suurem sumamine käib lillepeenardes, need on sel aastal väga võililli täis, tagaaias eelkõige. Aga seal on ka kahes küljes mahajäetud aiad, kust igasugu umbrohuseemneid puistab ning hetkelgi võilillemeri lainetab. Ühes aias käib omanik paar korda suve jooksul niitmas, teine krunt on täiesti omanikuta ja sealt suunast võib vahel ussisusinat kuulda.

Aed õitseb väga rõõmsalt. Ma ei tea, mida need nartsissid vahepeal teinud on, et neid nii palju on - pihutäite kaupa kannan nende varaste äraõitsenud õisi komposti:

Hetkel õitsevad poeedinartsissid ja teised hilised. Peale varajasi ja enne poeete alustasid mul aga need nimetud taluaianartsissid:

Veel lemmiknartsisse. Siin on kõige hilisem ja kapriissem lõhnaja, Plenus. Ta on lausa nii tujukas, et igal aastal õisi lahti ei löögi, nõrkeb enne ära. Sel aastal peen leedi siiski esineb oma õitega:

Plenus

Plenus

Cheerfulness ei lõhna vähem müstiliselt, küll on aga hoopis lihtsama iseloomuga ning õitseb igal kevadel, kui ta etteasteks aeg on ning teeb seda kaua ja põhjalikult:

Cheerfulness

Thalia on nii puhasvalge lõhnaja!

Thalia

Avalon on kõige pontsakam mu valge südamikuga kollastest:

Avalon

Apeldoornid toretsevad. Neid on loomulikult juurde vaja, aga kuidas täita tervet aeda tulpidega?

Apeldoornid

Aiarõõmudest veel nii palju, et soojad ilmad kergitasid maa seest välja mu eelmise aasta valge Delavay ängelheina külvid. Külvasin neid kahte kohta ja kõik on alles. Nädal tagasi jõllitasin veel musta mulda ja ohkasin, et pean selle asjaga jälle otsast alustama. Aga näe, ei peagi - kunagi saavad mul aias valged Delavay ängelheinad õitsema. Miks ma neist nii hästi mõtlen - kunagi sai üks lilla ostetud, taimena, ning tema on oma pikaajalise ilu ja lopsakusega end väga hästi õigustanud. Valget polnud aga kusagilt taimena saada, seega tuli pikemat teed minna ja külvata.

See kevad on mul ses suhtes omapärane, et ühtegi taimetellimust pole ma teinud ja isegi ühtegi suvelille pole külvanud. Aga ma ei saa öelda, et mul ei sügeleks Järvseljalt ühte korralikku tellimust tegema. Sest mul on palju tühje laike peenardes - moonid, lõvilõuad, mets- ja lilltubakad ei ole end kohe üldse ise külvanud, nagu ma lootsin . . .

***

Ja nüüd pisut muud juttu - mis mind aiablogist eemal hoiab. Eks need ole kõik need mu muud ahvatlused. Külmal aastaajal igasugu meisterdamised ja näputööd, siis veel lugemis- ja kirjutamiskirg ja kõige lõpuks klaver.

Veel eile mõtlesin ma, et mu elu on täiuslik - kuni mu kätte sattus üks noot. Ning siis . . . siis nägin ma terve õhtu aeda vaid klaveri tagant aknast. Naadist ja võililledest ei ole võistlejat, kui sul on Schumanni "Abschied" (Hüvastijätt). Kui sinisilmne ma olin! Miski pole enam täiuslik, kuni see lugu pole mul selgeks õpitud. Mullast saab maaenergiat, aga musitseerimisest . . .  sealt saab ka midagi väga-väga head. Noorena võisin oma 5 tundi klaveri taga veeta ja noolida seda klahvidest tulevat nektarit. Siis tuli paus ja elu eemal pillist, tuli õppida energiat saama muudest asjadest. Õppisin ka. Kuni nii umbes 10a. tagasi kuulsin ühel koolikontserdil Händeli "Largot". Asi oleks võinud sinnapaika jäädagi, küsisin vaid õpetajalt, mis ilus lugu see oli, et osata hiljem leida. Vastuseks surus ta mulle noodi pihku. Haha, jajah kindlasti minust on selle mängijat. Või noh . . . ma võin ju proovida. Igal juhul hakkasin oma sõrmi taaselustama.

Selle Largo sain ma lõpuks selgeks, temale järgnesid aga teised. Eriti viimasel aastal on kippunud mul juured klaveri taga istumisest alla kasvama. D. Marianelli "Dawn" (Koit) oli ammune ahvatlus, pidasin seda aga üle jõu käivaks ning lasin P. Doyle "My Father's Favourite" (Mu isa lemmik) ette. Viimase võin tänaseks ümber ristida My Daughter's Favourite'ks ehk mu lapse lemmikuks. Ja pärast seda "Dawn" ei tundunudki enam nii raske. Siis on mul siin veel J. Hisaishi "Merry Go Round of Life" (Elu karusell), "The Sixth Station" (Kuues peatus), C. Burwell "Bella's Lullaby" (Bella unelaul) ja veel pisut R. Schumanni.

Pole just lai repertuaar, kui aga mõni päev vahele jääb, on sõrmed taas puised ja tuleb kõigega otsast alustada. Ja ega ma igal suvalisel ajal ka harjutama ei pääse - mu järgmisel aastal muusikakooli lõpetav laps veedab ka iga vaba hetke klaveri taga. Oh, ja siis on veel meie ühised nelja käe lood . . .

Ei ole lihtne, kui on nii palju kirgi, mille vahel end rebestada! Ja nad kõik võistlevad, et esikohal olla. Ning elu lõpul tuleb nad kõik maha jätta - midagi teisele poole kaasa võtta ei saa. Ajutine sahmimine.

Kuldsed päevad ja tiba vihma

ON meile alles aeg antud - suvi keset maikuud, ja lausa päevade kaupa! Tundub, nagu tahaks kevad senise sooja puudumise mõne päevaga korvata, nagu ta seni korvas lume puudumist. Ahjusid kütta pole vaja, muudkui tee aias päevad läbi, mida hing ihkab, ning töö lausa lendab. Kõik see maaenergia, mis kehasse imbub, nii kui aga näpud mulda saab . . . ja päike jagab omakorda veel ülaltpoolt. Ei selle energiakogusega enam aiast tulema saa, kõik vaja kohe sinnasamasesse ka ära realiseerida. Õhtuks pole ühtegi kohta, mis ei valutaks ning kell 22 olen juba voodis ja kutu, kuid õnnelik.

Tehtud on saanud sel soojal nädalal üksjagu. Tomatid ja paprikad on kasvuhoones ning seemned on maas. Neid sai palju. Esmakordselt on mul terve põllumaa köögiviljade käsutuses. Noh, peaaegu terve, sest isa viimasel minutil kauples omale ühe vao kartulite jaoks, millest sujuvalt sai kaks. Sellest peaks talle tema tervist arvesse võttes lõbu laialt olema. Siiski, kaks vagu senise poole põllumaa asemel annab ikka mänguruumi. Panin kohe lõbuga kõike maha: 3 peenart sibulat, 2 herneid, 3 porgandeid, nuikapsast, brokulit, peeti, naerist, lehtpeeti, paksoid, pastinaaki, redist, salatit, tilli, oeh - kokku 15 peenart, puhas õnn! Ainult seller ja varsseller unusid õigel ajal külvamata, jäävad järgmiseks aastaks. Kurgid on kiletunnelis ning suvikõrvitsad ja kõrvitsad on ka kohe valmis välja kile alla kolima. Tänavu olen ma köögiviljakasvataja - ühtegi lille pole muretsenud.

Vaade aknast tehtud ja tegemata töödele - 15 peenart, mida täna esmakordselt kastis vihm, mitte mina oma paarikümne kastekannutäiega:

Lilleilupilte postitan järgmisel korral, kui olen pildituuri jaoks aega võtnud.

Valged lihavõtted

Täna oli väljas nii ilus ilm, et tegin väikese tiiru fotokaga, lootuses mõned õitsejad pildile saada. Millegipärast õitsesid aga ainult krookused ja needki mitte kõik. Mälu vist mängib trikke - ma nagu mäletaks päev tagasi nägevat seal ka lumeroose, lumi- ja märtsikellukesi, sillasid,  kirgaslilli . . .

Krookus Pickwick

Krookus Mammoth

Peaks vist mingid kõrgemate kaeltega varakevadised õitsejad aeda leidma?
Eh, näe, ikka on midagi kõrgemat ka - jasmiin valendab. :)

On muidugi küsitav, kas selline kevadeilu rohkus on ikka vajalik, aga . . .  ei antud meile valgeid jõule, saime vähemalt valged lihavõtted. :P

Ilu on saanud viimasel ajal mujalgi imetlemas käia. "Kaunitari ja koletist" käisime lapsega Rakvere kinos lausa kolmel korral vaatamas ja oleks veelgi läinud, kuid otsa sai. Kahju! Lapse meelest oli koletis see kõikse ilusam, minu maitsele passis jälle rohkem prints (Dan Stevens - "Downton Abbey" Matthew :D). Kelle nägemiseks tuli küll filmi lõpuni oodata, kuid terve film oli algusest lõpuni nauditav. 

Ja esimest korda filmi 3D prillidega vaadata on võrreldav umbes esmakordse lennukisõiduga. Igal juhul kogu see positiivne kriitika ei ole selle filmi puhul kuskilt otsast liialdatud. Nüüd jääb üle vaid DVD ilmumist oodata, sest me kumbki ei saanud veel kaugeltki isu täis.

Kevadet nuusutamas

Täna oli esmakordselt selline ilm, kus kuurist puid tuues ei tulnud tahtmist kohe ruttu jälle tuppa saada. Tegin siis selle aasta esimese tiiru lumest vabanenud aias. Ei julgenud hästi piiludagi, kes seekord talvekülma ohvriks langenud - roosid jäid mul ju talveks muldamata . . . Paistis aga, et ei olnud mingeid hulle kaotusi, enamus näib olemas olevat. Haldjaroosist olen ilmselt küll ilma, see jäi talveks potiga õue. Adoonisest, kes sai eelmisel aastal Sulev Savisaare käest hangitud, ei ole ka kippu ega kõppu. Aga märtsi- ja lumikellukesed õitsevad täiest jõust, krookustel on ninad püsti ning esimest mesimummu nägin ka. Aiatoole aga veel õunapuu alla ei vedanud, sest ilmateade lubab lähinädalateks lisaks plussidele igaks päevaks ka miinuskraade.

Miinuskraadide ajast pärinevad ka veel mõned järgnevad tubased nokitsemised. Ühel lumisel nädalalõpul võtsin kätte ja tegin ühe vana unistuse teoks - õmblesin oma tuppa uued kardinad. Ei midagi erilist, ühed valgest organzast, teised sinised, kuid see sinine osutus akna ees hoopis rõõmsamaks, kui oleks oodanud. Nüüd on kohe värviteraapia, kui tuppa astuda.

Järgnevad vidinad on õigupoolest lapse koolitöö taaskasutuse teemal, valminud aga minu abistava käe all, kuna koolitundide ajal oli teine haige. Eesmärk oli kasutada ära kõiksugu kodus leiduvaid materjale, midagi uut juurde ostmata:

Grippi ka nähtud, päh

Ei tasu ikka talveunest ärgata keset kõige kibedaamat gripihooaega - 2 nädalat elust maha visatud nagu naksti! Isegi kududa ei jaksanud. Kuus päeva jutti kõrget palavikku oli . . . eksootiline. Teine nädal kulus lisanditele - kurk, köha, nohu . . . Hommikuti ärkasin troopilises leitsakus, kiskusin akna lahti ja imestasin, et ikka külmaks ei lähe, ehkki ahi ammu jahtunud. Et kas õues juba nii soojaks läinud. Kraadi alla pannes selgus, et mina olingi see maja ainus küttekeha. Millalgi tabasin isa keelatud tegevuse juures - tahtis ka kasulik olla ja puud tuppa tuua. Võtsin tal kohe korvi käest. Puude tassimine palavikuga ei tohiks ju teoreetiliselt keerulisem olla kui näiteks täis peaga? Proovisin järgi, toimis - saab küll ka palavikuga puid tuppa tarida. Polnud ju kedagi teist selle töö peale saata, laps oli enne mind juba oma gripiga siruli jäänud. Tal vedas, ta ainult magas ööd ja päevad, minul võttis see viirus aga üldse une ära. Lugesin pooled ööd, ülejäänud pool aega kollitas loetu silme ees.
Täna käisin esimest korda peale haigust tööl - pühadeeelne lühendatud tööpäev oli alustuseks just paras. Nüüd tuleb pikk nädalalõpp ning saab edasi taastuda. Võibolla jõuan isegi esimeste külvideni. Siin on mu esimene seemnetellimus - hulk köögivilju ning üks armetu pakike lilleseemneid. :D

Ja siin on mu viimane haiguseelne kudumine siidi, hõbeda ja mohäärisegune kaelussall. Nüüd ei tule vist tükk aega mingit näputööd.

 

Sain üles!

Talveuni veel silmist pesemata, tegin esimese seemnetellimuse Seemnemaailmast ära. Enamus köögiviljad. Isast pole enam kartulikasvatajat ning saan nüüd kogu kartulimaa köögiviljapeenraid täis teha. Eelmisel aastal jäid näiteks peet ja lehtpeet ruumipuudusel külvamata. Ja kapsaid oma laiade seelikutega pole ammu võimalust olnud kuhugile maha panna. Tellisin nüüd alustuseks spargelkapsast, vaataks, mis saab. Kunagi sai proovitud, kuid neile ei moodustunud midagi peale, oli selle taga siis vilets seeme või oskamatu kasvataja. Ja midagi päris uut oli ka vaja põnevuse pärast - paksoid ja naerist võtsin ka. Selline kena korvitäis tuli:

Tomat ''Roma''
Tomat F1 ''Tolstoi''
Nuikapsas ''Luna''
Jääsalat ''Frillice''
Porgand ''Nantes 5 Monanta''
Porgand ''Samson''
Porgand "Lange rote Stumpf"
Kurk "Melody" F1
Kurk ''Dirigent'' F1
Hernes ''Looming''
Hernes "Aamisepp"
Paprika ''California Wonder''
Muskaatkõrvits ''Muscade de Provence''
Till ''Superdukat OE''
Spargelkapsas ''Lucky''
Varsseller ''Nuget''
Juurseller ''Maxim''
Naeris ''Petrowski''
Pastinaak ''Halflong White''
Lehtpeet ''Lucullus''
Hiina lehtnaeris (paksoi)
Vürtsbasiilik ''Osmin''
Sinine nemeesia ''Kuninga Mantel''

Seda nimekirja vaadates tundub, et äkki jääb ka sel aastal maast puudu. :)
Ja kuhugile peavad veel ka suvikõrvitsad ning kaalika-, peedi- ja porrupeenrad mahtuma. Ja sibulad. Eelmisel aastal oli 1 peenar sibulat, kuid selle korvitäiega vedas välja vaid detsembri lõpuni, ehkki säilivus oli hea:

Küüslaugusaak, mis ma seekord maasikate vahelt üles koukisin, oli mega! Peaaegu kõik on veel alles ka, olen nagu unustanud tarvitada. Säilib aga eeskujulikult:

Kahjuks unustasin sügisel uued maha panna - varem pole minuga sellist asja juhtunud! Järgmisest sügisest olen seega küüslaugutu . . .

Lillede peale ma veel ei mõtle ja suvelilli külvan ka vähem. Mitte et ma nendega jändamisest tüdinud oleks, kuid . . . tuju võttis ära näha, kui paljud neist eelmisel suvel isa käes muruniidukilihaks said. Ma võin lapse rahuliku südamega niitma saata ja ei pea muretsema, et millestki ilma jään, kuid isa tarbeks - olen seadnud pulkasid ja silte ette, teinud laiad peenraääred, korrutanud, et me ise niidame, kuid tutkit - tema marsib oma niidukiga ikka sealt üle, kust tahab. Neoonoranže linte pole veel tahtnud koduõuele tuua . . . Ma ei jõudnud lõpuks enam kokku lugeda, mis õied mul kõik eelmisel suvel nägemata jäid. Levkoid oli viimane piisk, pärast seda tapatööd ei tahtnudki enam aeda minna neid laipasid nägema, nii ma ilmselt jalapealt talveunne jäingi.
Noh, ma ei pane neid oranže linte, kuid ei külva ka sel aastal midagi põnevat, millest oleks kahju ilma jääda.

Kui aednik magab . . .

Talveuni on olnud pikk ja sügav. Huvitav, eelmisel aastal tegin juba jaanuaris luugid lahti. Esimese seemnetellimuse olen viimastel aastatel 6. veebruaril teinud, eks näis, kas saab selleks ajaks maast lahti või mitte.:D

Lastes sel aednikul magada kaua ta tahab, teine osa minust on hakanud aga käima heegelnõela avastamas. Minu heegeltööd võib seni ühe käe sõrmedel üles lugeda, kuid varsti võib juhtuda, et tuleb teine käsi ka appi võtta. Ma küll ei kasuta heegelkonksu sihtotstarbeliselt (linikuid heegeldamas mind ei taba), kuid kudumiseks käib ta küll. No et kui kuduja juba heegeldama satub, siis peab tulemus ka välja nägema nagu kootud. :) Alljärgnevalt mõned stiilinäited:

Üks meriinovillane "kudum":

Peter Pan'i lõngade vastu on mul seletamatu nõrkus . . .

 Müts ja kaelus, mõlemit pidi kantavad, lõngaks täisvillane Novita Puro:

 

. . . ning ühed alpaka ja villasegused kindad lõngast Steinbach Wolle Biowolle:

Heegeldamine on uus ja põnev asi minu jaoks, see ei tähenda aga, et ma kudumist maha oleks jätnud. Kudumine on ja jääb olema minu second nature. Kõiki viimase aja kuduprojekte pole jõudnud üles pildistada, vaid mõned neist siin:

Kõigepealt üks kohvi joomise aksessuaar - tassisoojendaja tuledeemon Calciferiga. No et kuduja kohv ei külmetaks. :D

Sellise nööbiga käivad tassil püksid kinni. :)

Järgnev on rubriigist "kudumid filmidest" - Bella müts ja kindad "Videvikust":

Lähemalt ka - kindad alpaka ja villasegusest lõngast Drops Andes:

 . . . ja müts  Drops alpakast. Oh! See ju ka heegeldatud. :)

Veel üks Bella müts Videviku saaga filmist "Päikesevarjutus", lõngaks Debbie Bliss Donegal Luxury Tweed Aran:

. . . ja klõps originaalist - tundub, et lõng sai üsna naelapea pihta leitud :D

Hea lihtne muster oli, tuli tahtmine veel üks samasuguste triipudega teha, seekord Novita Luxus Alpaca lõngast:

Bella mütsist jäi tviidlõnga järgi, kudusin selle koos mingi tundmatu karvikuga üheks soojaks peavarjuks. Vähe juhm pilt ainult, sõrmed hakkasid õues külmetama!

Palmikumütse sätendavast Wendy Peter Pan lõngast, mille vastu ma ei saa . . .

. . . üks komplekt alpakast, Alvita Alpaca täpsemalt - mütsi tuti suutsin oskamatu pildistamisega nähtamatuks muuta . . .

. . . veel üks sama firma alpakalõngast peavari . . .

Kõige soojem müts, mis ma elus teinud olen, viltimislõngast:

Mu absoluutne lemmiklõng on aga Islandi lambavill. Ta on ju nii kerge, kuid soe ning see pikakarvaline pind, mis kududes jääb . . . mõnus.  Islandi kampsunite tegemisest oli poolikuid tokke järel, sai neid pisut ära kasutatud. Üks müts . . .

. . . ja kahekordsed kindad, mis vileda tuulega jaanuaripakasepäevadel asja ette läksid:

Tundub, et meie majas on kindaid ja mütse nüüd igaks elujuhtumiks ja ilmselt rohkemgi, kui ühel aednikul või muidu inimesel vaja läheks. :D