Kuldsed päevad ja tiba vihma

ON meile alles aeg antud - suvi keset maikuud, ja lausa päevade kaupa! Tundub, nagu tahaks kevad senise sooja puudumise mõne päevaga korvata, nagu ta seni korvas lume puudumist. Ahjusid kütta pole vaja, muudkui tee aias päevad läbi, mida hing ihkab, ning töö lausa lendab. Kõik see maaenergia, mis kehasse imbub, nii kui aga näpud mulda saab . . . ja päike jagab omakorda veel ülaltpoolt. Ei selle energiakogusega enam aiast tulema saa, kõik vaja kohe sinnasamasesse ka ära realiseerida. Õhtuks pole ühtegi kohta, mis ei valutaks ning kell 22 olen juba voodis ja kutu, kuid õnnelik.

Tehtud on saanud sel soojal nädalal üksjagu. Tomatid ja paprikad on kasvuhoones ning seemned on maas. Neid sai palju. Esmakordselt on mul terve põllumaa köögiviljade käsutuses. Noh, peaaegu terve, sest isa viimasel minutil kauples omale ühe vao kartulite jaoks, millest sujuvalt sai kaks. Sellest peaks talle tema tervist arvesse võttes lõbu laialt olema. Siiski, kaks vagu senise poole põllumaa asemel annab ikka mänguruumi. Panin kohe lõbuga kõike maha: 3 peenart sibulat, 2 herneid, 3 porgandeid, nuikapsast, brokulit, peeti, naerist, lehtpeeti, paksoid, pastinaaki, redist, salatit, tilli, oeh - kokku 15 peenart, puhas õnn! Ainult seller ja varsseller unusid õigel ajal külvamata, jäävad järgmiseks aastaks. Kurgid on kiletunnelis ning suvikõrvitsad ja kõrvitsad on ka kohe valmis välja kile alla kolima. Tänavu olen ma köögiviljakasvataja - ühtegi lille pole muretsenud.

Vaade aknast tehtud ja tegemata töödele - 15 peenart, mida täna esmakordselt kastis vihm, mitte mina oma paarikümne kastekannutäiega:

Lilleilupilte postitan järgmisel korral, kui olen pildituuri jaoks aega võtnud.

Valged lihavõtted

Täna oli väljas nii ilus ilm, et tegin väikese tiiru fotokaga, lootuses mõned õitsejad pildile saada. Millegipärast õitsesid aga ainult krookused ja needki mitte kõik. Mälu vist mängib trikke - ma nagu mäletaks päev tagasi nägevat seal ka lumeroose, lumi- ja märtsikellukesi, sillasid,  kirgaslilli . . .

Krookus Pickwick

Krookus Mammoth

Peaks vist mingid kõrgemate kaeltega varakevadised õitsejad aeda leidma?
Eh, näe, ikka on midagi kõrgemat ka - jasmiin valendab. :)

On muidugi küsitav, kas selline kevadeilu rohkus on ikka vajalik, aga . . .  ei antud meile valgeid jõule, saime vähemalt valged lihavõtted. :P

Ilu on saanud viimasel ajal mujalgi imetlemas käia. "Kaunitari ja koletist" käisime lapsega Rakvere kinos lausa kolmel korral vaatamas ja oleks veelgi läinud, kuid otsa sai. Kahju! Lapse meelest oli koletis see kõikse ilusam, minu maitsele passis jälle rohkem prints (Dan Stevens - "Downton Abbey" Matthew :D). Kelle nägemiseks tuli küll filmi lõpuni oodata, kuid terve film oli algusest lõpuni nauditav. 

Ja esimest korda filmi 3D prillidega vaadata on võrreldav umbes esmakordse lennukisõiduga. Igal juhul kogu see positiivne kriitika ei ole selle filmi puhul kuskilt otsast liialdatud. Nüüd jääb üle vaid DVD ilmumist oodata, sest me kumbki ei saanud veel kaugeltki isu täis.

Kevadet nuusutamas

Täna oli esmakordselt selline ilm, kus kuurist puid tuues ei tulnud tahtmist kohe ruttu jälle tuppa saada. Tegin siis selle aasta esimese tiiru lumest vabanenud aias. Ei julgenud hästi piiludagi, kes seekord talvekülma ohvriks langenud - roosid jäid mul ju talveks muldamata . . . Paistis aga, et ei olnud mingeid hulle kaotusi, enamus näib olemas olevat. Haldjaroosist olen ilmselt küll ilma, see jäi talveks potiga õue. Adoonisest, kes sai eelmisel aastal Sulev Savisaare käest hangitud, ei ole ka kippu ega kõppu. Aga märtsi- ja lumikellukesed õitsevad täiest jõust, krookustel on ninad püsti ning esimest mesimummu nägin ka. Aiatoole aga veel õunapuu alla ei vedanud, sest ilmateade lubab lähinädalateks lisaks plussidele igaks päevaks ka miinuskraade.

Miinuskraadide ajast pärinevad ka veel mõned järgnevad tubased nokitsemised. Ühel lumisel nädalalõpul võtsin kätte ja tegin ühe vana unistuse teoks - õmblesin oma tuppa uued kardinad. Ei midagi erilist, ühed valgest organzast, teised sinised, kuid see sinine osutus akna ees hoopis rõõmsamaks, kui oleks oodanud. Nüüd on kohe värviteraapia, kui tuppa astuda.

Järgnevad vidinad on õigupoolest lapse koolitöö taaskasutuse teemal, valminud aga minu abistava käe all, kuna koolitundide ajal oli teine haige. Eesmärk oli kasutada ära kõiksugu kodus leiduvaid materjale, midagi uut juurde ostmata:

Grippi ka nähtud, päh

Ei tasu ikka talveunest ärgata keset kõige kibedaamat gripihooaega - 2 nädalat elust maha visatud nagu naksti! Isegi kududa ei jaksanud. Kuus päeva jutti kõrget palavikku oli . . . eksootiline. Teine nädal kulus lisanditele - kurk, köha, nohu . . . Hommikuti ärkasin troopilises leitsakus, kiskusin akna lahti ja imestasin, et ikka külmaks ei lähe, ehkki ahi ammu jahtunud. Et kas õues juba nii soojaks läinud. Kraadi alla pannes selgus, et mina olingi see maja ainus küttekeha. Millalgi tabasin isa keelatud tegevuse juures - tahtis ka kasulik olla ja puud tuppa tuua. Võtsin tal kohe korvi käest. Puude tassimine palavikuga ei tohiks ju teoreetiliselt keerulisem olla kui näiteks täis peaga? Proovisin järgi, toimis - saab küll ka palavikuga puid tuppa tarida. Polnud ju kedagi teist selle töö peale saata, laps oli enne mind juba oma gripiga siruli jäänud. Tal vedas, ta ainult magas ööd ja päevad, minul võttis see viirus aga üldse une ära. Lugesin pooled ööd, ülejäänud pool aega kollitas loetu silme ees.
Täna käisin esimest korda peale haigust tööl - pühadeeelne lühendatud tööpäev oli alustuseks just paras. Nüüd tuleb pikk nädalalõpp ning saab edasi taastuda. Võibolla jõuan isegi esimeste külvideni. Siin on mu esimene seemnetellimus - hulk köögivilju ning üks armetu pakike lilleseemneid. :D

Ja siin on mu viimane haiguseelne kudumine siidi, hõbeda ja mohäärisegune kaelussall. Nüüd ei tule vist tükk aega mingit näputööd.

 

Sain üles!

Talveuni veel silmist pesemata, tegin esimese seemnetellimuse Seemnemaailmast ära. Enamus köögiviljad. Isast pole enam kartulikasvatajat ning saan nüüd kogu kartulimaa köögiviljapeenraid täis teha. Eelmisel aastal jäid näiteks peet ja lehtpeet ruumipuudusel külvamata. Ja kapsaid oma laiade seelikutega pole ammu võimalust olnud kuhugile maha panna. Tellisin nüüd alustuseks spargelkapsast, vaataks, mis saab. Kunagi sai proovitud, kuid neile ei moodustunud midagi peale, oli selle taga siis vilets seeme või oskamatu kasvataja. Ja midagi päris uut oli ka vaja põnevuse pärast - paksoid ja naerist võtsin ka. Selline kena korvitäis tuli:

Tomat ''Roma''
Tomat F1 ''Tolstoi''
Nuikapsas ''Luna''
Jääsalat ''Frillice''
Porgand ''Nantes 5 Monanta''
Porgand ''Samson''
Porgand "Lange rote Stumpf"
Kurk "Melody" F1
Kurk ''Dirigent'' F1
Hernes ''Looming''
Hernes "Aamisepp"
Paprika ''California Wonder''
Muskaatkõrvits ''Muscade de Provence''
Till ''Superdukat OE''
Spargelkapsas ''Lucky''
Varsseller ''Nuget''
Juurseller ''Maxim''
Naeris ''Petrowski''
Pastinaak ''Halflong White''
Lehtpeet ''Lucullus''
Hiina lehtnaeris (paksoi)
Vürtsbasiilik ''Osmin''
Sinine nemeesia ''Kuninga Mantel''

Seda nimekirja vaadates tundub, et äkki jääb ka sel aastal maast puudu. :)
Ja kuhugile peavad veel ka suvikõrvitsad ning kaalika-, peedi- ja porrupeenrad mahtuma. Ja sibulad. Eelmisel aastal oli 1 peenar sibulat, kuid selle korvitäiega vedas välja vaid detsembri lõpuni, ehkki säilivus oli hea:

Küüslaugusaak, mis ma seekord maasikate vahelt üles koukisin, oli mega! Peaaegu kõik on veel alles ka, olen nagu unustanud tarvitada. Säilib aga eeskujulikult:

Kahjuks unustasin sügisel uued maha panna - varem pole minuga sellist asja juhtunud! Järgmisest sügisest olen seega küüslaugutu . . .

Lillede peale ma veel ei mõtle ja suvelilli külvan ka vähem. Mitte et ma nendega jändamisest tüdinud oleks, kuid . . . tuju võttis ära näha, kui paljud neist eelmisel suvel isa käes muruniidukilihaks said. Ma võin lapse rahuliku südamega niitma saata ja ei pea muretsema, et millestki ilma jään, kuid isa tarbeks - olen seadnud pulkasid ja silte ette, teinud laiad peenraääred, korrutanud, et me ise niidame, kuid tutkit - tema marsib oma niidukiga ikka sealt üle, kust tahab. Neoonoranže linte pole veel tahtnud koduõuele tuua . . . Ma ei jõudnud lõpuks enam kokku lugeda, mis õied mul kõik eelmisel suvel nägemata jäid. Levkoid oli viimane piisk, pärast seda tapatööd ei tahtnudki enam aeda minna neid laipasid nägema, nii ma ilmselt jalapealt talveunne jäingi.
Noh, ma ei pane neid oranže linte, kuid ei külva ka sel aastal midagi põnevat, millest oleks kahju ilma jääda.

Kui aednik magab . . .

Talveuni on olnud pikk ja sügav. Huvitav, eelmisel aastal tegin juba jaanuaris luugid lahti. Esimese seemnetellimuse olen viimastel aastatel 6. veebruaril teinud, eks näis, kas saab selleks ajaks maast lahti või mitte.:D

Lastes sel aednikul magada kaua ta tahab, teine osa minust on hakanud aga käima heegelnõela avastamas. Minu heegeltööd võib seni ühe käe sõrmedel üles lugeda, kuid varsti võib juhtuda, et tuleb teine käsi ka appi võtta. Ma küll ei kasuta heegelkonksu sihtotstarbeliselt (linikuid heegeldamas mind ei taba), kuid kudumiseks käib ta küll. No et kui kuduja juba heegeldama satub, siis peab tulemus ka välja nägema nagu kootud. :) Alljärgnevalt mõned stiilinäited:

Üks meriinovillane "kudum":

Peter Pan'i lõngade vastu on mul seletamatu nõrkus . . .

 Müts ja kaelus, mõlemit pidi kantavad, lõngaks täisvillane Novita Puro:

 

. . . ning ühed alpaka ja villasegused kindad lõngast Steinbach Wolle Biowolle:

Heegeldamine on uus ja põnev asi minu jaoks, see ei tähenda aga, et ma kudumist maha oleks jätnud. Kudumine on ja jääb olema minu second nature. Kõiki viimase aja kuduprojekte pole jõudnud üles pildistada, vaid mõned neist siin:

Kõigepealt üks kohvi joomise aksessuaar - tassisoojendaja tuledeemon Calciferiga. No et kuduja kohv ei külmetaks. :D

Sellise nööbiga käivad tassil püksid kinni. :)

Järgnev on rubriigist "kudumid filmidest" - Bella müts ja kindad "Videvikust":

Lähemalt ka - kindad alpaka ja villasegusest lõngast Drops Andes:

 . . . ja müts  Drops alpakast. Oh! See ju ka heegeldatud. :)

Veel üks Bella müts Videviku saaga filmist "Päikesevarjutus", lõngaks Debbie Bliss Donegal Luxury Tweed Aran:

. . . ja klõps originaalist - tundub, et lõng sai üsna naelapea pihta leitud :D

Hea lihtne muster oli, tuli tahtmine veel üks samasuguste triipudega teha, seekord Novita Luxus Alpaca lõngast:

Bella mütsist jäi tviidlõnga järgi, kudusin selle koos mingi tundmatu karvikuga üheks soojaks peavarjuks. Vähe juhm pilt ainult, sõrmed hakkasid õues külmetama!

Palmikumütse sätendavast Wendy Peter Pan lõngast, mille vastu ma ei saa . . .

. . . üks komplekt alpakast, Alvita Alpaca täpsemalt - mütsi tuti suutsin oskamatu pildistamisega nähtamatuks muuta . . .

. . . veel üks sama firma alpakalõngast peavari . . .

Kõige soojem müts, mis ma elus teinud olen, viltimislõngast:

Mu absoluutne lemmiklõng on aga Islandi lambavill. Ta on ju nii kerge, kuid soe ning see pikakarvaline pind, mis kududes jääb . . . mõnus.  Islandi kampsunite tegemisest oli poolikuid tokke järel, sai neid pisut ära kasutatud. Üks müts . . .

. . . ja kahekordsed kindad, mis vileda tuulega jaanuaripakasepäevadel asja ette läksid:

Tundub, et meie majas on kindaid ja mütse nüüd igaks elujuhtumiks ja ilmselt rohkemgi, kui ühel aednikul või muidu inimesel vaja läheks. :D

Tulukestega pimedale ajale vastu

Midagi ei ole teha, juba teist aastat lõpeb minu aiahooaeg pooles augustis - blogipostitused on tõestuseks. Septembrisse välja mässan veel igasugu hoidiseid teha, kuid aeda enam ei kisu, eriti veel kui ilmad ka ei kutsu. Käsitöö võtab üle ja nii see jääbki, kuni jaanuaris hakkavad seemnemõtted peas idanema.

Sinna on aga aega, enne tuleb pime aeg üle elada. Sügismasenduse ennetamiseks ostsin sel aastal igasugu tulukesi tubadesse. Eriti armusin ära viinamarjaväätidest valguskettidesse - neid sai tellitud nii tähekesi kui pallikesi. Kuna tunti huvi, siis ka mõned pildid tulukestest:

Ja kiilidega valguskett lapse tuppa: