Soe aiapäev

Eile oli esimene selline päev, kus oleks võinud lühikese varrukaga õue minna. Juba hommikul kassi välja lastes oli tunda, et seekord ilmateade ei valetanud. Ja  minul oli vaba päev. :) Õnnelikematele jagus isegi üle 20 kraadi sooja, lugesin hiljem uudistest. Kui palju meil oli, ma ei tea, polnud aega vaadata. Hakkasin kohe tomateid ümber istutama. Sellega ühel pool, astusin õue õhku nuusutama. See oli täiesti ebanormaalselt paks ja soe. Kui seni olid vaid märtsikellukesed õitsenud, siis nüüd olid lumikellukesed ka lahti. Ega siin olnudki midagi, tõin käärid ja asusin peenraid korda tegema. Mina olen see, kes sügisel pealseid ei lõika, jäävad talveunne jääjatele tekiks peale. Kevadel tõmban krõks ja krõks kõik pihuga maha. Kääre on vaja vaid pojengide ja kukeharjade jaoks. Käed näevad pärast vaid välja nagu oleks kurja kassi kätte sattunud. Sest mina olen see, kes kindaid aias ei suuda kasutada - ennem kriimud kui kindad.

Pealsed koristatud, tegin kohvipausi, kunagise õunapuu all. Kui selja taha ei vaata, siis ei pea mõtlema, et seal enam õunapuud ei ole. Ma mõtlesin talve jooksul välja, et tahan sinna asemele äkki mariõunapuud. Kevadel valendab õites nagu õunapuu, talvel on aga lindudel marju nokkida.
Peale kohvi joomist tegin aiatiiru. Tagaaias isegi märtsikellukesed veel magasid, hoopis teine kliima. Sissekäigupeenrad olid paksu lehevaiba all. Ma muidu küll ei ole see, kes jätab sügisel lehed riisumata, kui, siis vaid tagaaias, kuid seekord ta jäi nii. Õunapuud langetades sai mu Kanada kuusk Alberta Globe viga. Tal on nüüd keskel õõnsus, kui murdunud oksad ära võtsin (vandumiskoht . . .). Aga seal kõrval lehevaiba all, kas ei peaks seal olema Amuuri adoonis? Eelmisel aastal näitas ta vaid oma lehti. Ja - ohh! Seal ta tõesti oligi, õitsemas kahe rõõmsa õiega! Kui laps tuli koolist, võtsin talt telefoni ja tegin aasta esimese aiaklõpsu:

Amuuri adoonis

Muidugi ei saanud ma neid väikeseid päikeseid lehekatte alla jätta, vaid veetsin järgnevad tunnid majaesiseid peenraid korda tehes. Küll oli hea, hea jälle rabada.

Täna hommikul ärgates aga, oh sa heldus - kõik jälle valge lumevaiba all . . . Ka võrkkiik, mille olin  julgelt ööseks välja jätnud, õõtsutas enda rüpes valget lumehange. Okei siis, aed vajab väetist ja aedniku selg säästmist.