Ehkki aed parandab kõik haavad, nagu Eve blogi päitses kunagi seisis, ei kutsu aed neil päevil tegudele. On aeg mõtluseks, ning aed on hetkel koht, kuhu poetuda omaette olemiseks. Iseenesest jääb pilk pidama taimedel, mis sai tema käest soetatud - hortensiad, pojengid, igavesti lopsakaks kasvanud valge murtudsüda . . .
Eve blogi oli üldse esimene aiablogi, mida ma lugema hakkasin. Ja see polnud ainult aed, mis mind paelus, vaid ka see inimene selle taga. Keegi, kes absoluutselt ei allu elult lüüa saamisele, kelle sitkuse kirjeldamiseks ei ole üldse sõnu, kellest saab aimu vaid tema blogi algusest peale lugema hakates. Kuid kes oskas ka võtta aega puhkamiseks ja elu nautimiseks. Nüüd lõpuks saab Eve puhata kohas, kus ei pea naadiväljadega rinda pistma ega võsaga maadlema, nagu ta nii sageli ja värvikalt kirjeldas.
Hüvasti, kallis Aavikuemand!❤
Laps küsis kord lapsepõlves emalt:
VastaKustutaKas oleme siin külas?
Ja tema vastas:
Jah. Siin saame endale kehad, ja silmad, et näha päikest ja värve, kõrvad, et kuulda helisid ja südame, et tunda armastust ja kurbust. Aga me oleme siin külas ja kunagi peame minema koju tagasi.
Aga mis on siis kodus?
Seal on kõik see, mida me näeme, kuuleme ja tunneme siin.
Jätame keha maha – see kuulub siia, sest on surelik.
Meie oleme surematud.
Igavene rahu...
VastaKustuta