Täna oli esmakordselt selline ilm, kus kuurist puid tuues ei tulnud tahtmist kohe ruttu jälle tuppa saada. Tegin siis selle aasta esimese tiiru lumest vabanenud aias. Ei julgenud hästi piiludagi, kes seekord talvekülma ohvriks langenud - roosid jäid mul ju talveks muldamata . . . Paistis aga, et ei olnud mingeid hulle kaotusi, enamus näib olemas olevat. Haldjaroosist olen ilmselt küll ilma, see jäi talveks potiga õue. Adoonisest, kes sai eelmisel aastal Sulev Savisaare käest hangitud, ei ole ka kippu ega kõppu. Aga märtsi- ja lumikellukesed õitsevad täiest jõust, krookustel on ninad püsti ning esimest mesimummu nägin ka. Aiatoole aga veel õunapuu alla ei vedanud, sest ilmateade lubab lähinädalateks lisaks plussidele igaks päevaks ka miinuskraade.
Miinuskraadide ajast pärinevad ka veel mõned järgnevad tubased nokitsemised. Ühel lumisel nädalalõpul võtsin kätte ja tegin ühe vana unistuse teoks - õmblesin oma tuppa uued kardinad. Ei midagi erilist, ühed valgest organzast, teised sinised, kuid see sinine osutus akna ees hoopis rõõmsamaks, kui oleks oodanud. Nüüd on kohe värviteraapia, kui tuppa astuda.
Järgnevad vidinad on õigupoolest lapse koolitöö taaskasutuse teemal, valminud aga minu abistava käe all, kuna koolitundide ajal oli teine haige. Eesmärk oli kasutada ära kõiksugu kodus leiduvaid materjale, midagi uut juurde ostmata:
