Käes on pojengide aeg

Kui tänane päev õhtusse jõudis, võisin õhata - köögiviljaaed on kontrolli all. Veel eile oli pilt teine ja tundus, et kõrgesse umbrohtu mattunud vanadest maasikapeenardest ja osadest peenravahedest ei käigi jõud üle. Aga täna oli nii palju sooja antud, mõnus vaikne oli, ainult mesilased sumisesid, hakkasin aga mõnuga rohima ja ei pannud tähelegi kui kõik valmis sai. Laps tuli ka appi ja rohis kaks porgandipeenart üle. Neis olid vaid harvad umbrohud, kuid selle soojaga oleks nad homme juba 10cm kõrgemad. Peedipeenra jõudsin ka ära harvendada. Õhtul siis veel muudkui niitsime ja niitsime kordamööda, kuni kogu aed sai üle käidud. Niide läks värskelt kastetud peedipeenrasse multšiks.
Nii siis möödus päev, mille planeerisin tegelikult võrkiiges, kohviga õunapuu all või lihtsalt päikese käes peesitades maha logeleda. 

Hommikul üritasin praegust pojengideaega piltidele jäädvustada, pole neid ju varem pildistanudki. Ja kõik nad on mul tundmatud ja nimetud - kui keegi kedagi neist tuvastada oskab, oleksin rõõmus.
Trepist alla õue astudes paremat kätt, seal nad algavadki - roosad alustavad teistest vähemalt nädalajagu varem ja on 5+ lõhnajad:

Teisest küljest:

Roosade järel tulevad hilisemad, kõigepealt valge, kes on teistest peajagu kõrgem. Kahtlustan, et ta on Maxima Festiva, sest tal on punased träpsud südamikus ja lõhnab imeliselt:

 Lähedalt:

Seejärel tuleb õrnroosa, veel hilisem avaneja ja samuti võrratu lõhnaga:

Siis tuleb punane, väga kompaktne ja jõuline põõsas, õitseb ohtralt, ainult lõhn on selline tubli 4. Tema sai oma 10a. tagasi Aiasõbrast tellitud, huvitav, et õisi jagub nii liht-, pool- kui täidisõielisi:

Teiselt poolt vastu tulles, nüüd üks õrnroosa, ka tookord Aiasõbrast tellitud - lõhn on võrratu, samuti õiekuju, põlved tal vaid pisut nõtkuvad (need pulgad taustal on toed väikestele aktiniidiatele ja kuu-lehtertapule):

Õis lähemalt mu lemmikust - kui ta nime teada saaks, paneks neid terve rea kuhugile:

Ja rea lõpus, teisel pool jalgteed on pojeng, kes alles hakkab avanema - selle pildi tegin niisama vaate pärast. Ja paremat kätt (pildile ei jäänud) on veel üks punane avanemist ootav pojeng:

Need on siis eesaia pojengid. Tagaaias on mul 3 sügisel Aavikuemandalt tellitud pojengi, kuid sinna tuleb neid sel sügisel loodetavasti juurde - pojenge peab ikka palju koos olema, et imetlemist ja nuusutamist jaguks kauemaks.

Külm ja rõske

Külm ilm (+15C) ei soosi mingeid aiategusid, tänastest töödest on mul ette näidata vaid rohitud sibulapeenar,  see oli aga pikk peenar - ja ka umbrohi oli pikk . . . Muu aja istusin toas ja kudusin lapsele kampsunit. Vihmahoogude vahel käisin fotokaga aias, et paari uue roosi õied pildile püüda, enne kui vihm nendega 1:0 teeb:

Heritage

Chapeau de Napoleon

Ja paar tubast õnnelikku õitsejat, säntpooliad kenasti vormis peale talvepuhkust:

Kurdlehine kibuvits lõhnab vaasis meetrikaugusele:

Jaanieelne pildipostitus

Seekord pikka juttu ei tule, las pildid räägivad.
Tagaaed - aiasopike, kus veel eelmise aasta kevadel lokkasid läbisegi kibuvits, naat ja sõnajalad . . . nüüd ootame siin pikisilmi rooside puhkemist:

Vasakul pool, mis pildile ei mahtunud, on noor peenar kontpuude, hortensiate, astilbete ja hostadega:

Tagaaias on ka meie esimene päris muru, igal pool mujal on lihtsalt rohi. Taamal saarepuude alune ootab veel haljastamisideesid. Midagi seal juba on, kibuvitsa, flokse, tulpe jm, kuid väga kaootiliselt ja vahel olev vaba pind on uute taimemõtete ootel.
Ja paremal pool peenralahmaka taga on veel üks uus roosipeenar sel aastal istutatutega. Ja sealt edasi ümmargune peenar ehk "haldjaring", nagu seda lapsega kutsume. Kuid sellest pildid siis kui seal juba midagi toimub.

Sarvkannikest külvasin kevadel esmakordselt ja seda jagub nii korvidesse kui igale poole mujale aeda:

Ilusa näolapiga laps :)

Eelmisel kevadel istutatud Aavikuemanda valge murtudsüda:

Öölill on endiselt mu absoluutne lemmik lõhnaja, sel aastal sai ka valget külvatud, ootan tärkamist:

Kurdlehine kibuvits avab esimesi õisi. Nime osas ei oska midagi pakkuda, loodusest toodud:

Damaskuse roos Mme Hardy, noor aiaelanik, eelmisel nädalal istutatud:

Uue roosipeenra hetkel ainuke õitseja, Nostalgie:

Sissekäigupeenraid on raske täies ulatuses pildile saada ja näha, mis seal õieti toimub, tegelikkuses on nad palju mõnusamad:

Varvasadiantum on kui pisike palm:

Lihtne ja nimetu kukehari:

Õitsejaid on veelgi, kuid kõike ei jõua klõpsutada. Ja pojeng läheb ka Jaanipäevaks õitsema, taaskord üks nimetu ja kes siis tema õiget värvi pildile suudab saada . . .

Suvi algas uduga

Pärast seda põuajärgset mitmepäevast vihma on rohimine aias töö nr. 1. Käisingi majaesised peenrad üle + kurgid. Peedid ja herned said eile rohitud ja maasikapeenrad võtsime õhtul lapsega koos ette, kihulaseparm verejanuliselt  ümber tiirutamas. Homme tuleb sibulapeenar ette võtta, seda polegi kevadest saati peale mahapanekut rohitud.
Külvatud sai veel tokkroosiseemet ja üks pojeng sai ka ümber kolitud.

Sooja meile hetkel eriti antud pole, küll aga udu, mis ripub nii madalal, et hõljub lausa läbi aia nagu suitsupahmakad:

Näärlehine kibuvits - juba puistab õisi

Kes tuvastaks päevaliilia?

Elu esimene iiriseõis!

Esimene iiris, kelle olen suutnud õitsema saada. :) Ja hoopis teist värvi kui oodatud. Arvasin, et tegu on kunagi sõbranna emalt saadud sinisega, kuid nüüd hakkab uduselt meenuma, et ma oma 10a. tagasi ikka tellisin ka Aiasõbrast mingi(d) ja panin maha täiesti ebasobivasse kohta (niiskesse ja varju - ime, et and ellu jäid . . . ). Nime osas pole seega aimuraasugi ja nende kodulehel pole seda sorti ka enam olemas. Igal juhul olen ma vaimustuses:

Kui keegi oskab tuvastada . . .?

Ja veel paar klõpsu enne kui vihm tuppa ajas - näärlehine kibuvits:

. . .  ja minu lemmik lõhnaja, öölill:

Roosid mullas, moone pole

Eilne päev oli rohkem selline aias uitamise ja taimemõtete  mõlgutamise päev. Eks seda saab niikuinii teha, eriti kui otsaga tagaaeda jõuan. Seal meeldib mulle nüüd aina enam, ehkki kõik on veel noor ja pooleli. Igal pool, kuhu vaatad, on taimed veel pisukesed nagu väikelapsed, ise tundud nende kõrval nii vana ja hall. Ei jõua ära oodata kui nad juba soliidsesse ikka jõuavad, et tunneks end nende kõrval nagu võrdne võrdsega. :)

Natuke pistsin sõrmi mulda ka, rohisin ajaviiteks oma idamagunate külvid ära. Kahte kohta sai kevadel külvatud, ühes midagi tärkas, teises - mida kõike seal ei leidunud! Tundus nagu magunate asemel oleks pihuga külvatud võõrkakart, kirikakart, võilille, niitjast mailast, vesiheina . . .  Eks peab järgmisel aastal uuesti proovima, peab ju õnnestuma. Narr oleks hakata moone kusagilt aiapoest ühekaupa potiga tellima.

Niita sai ka pisukest ja niide värskelt harvendatud kaalikate vahele puistatud. Mul on siis ka sel aastal multšitud peenrad. Täitsa kenad heledad read, taimed ka tunduvad õnnelikud olema. Kõiki peenraid pole küll õnnestunud veel multšida, esialgu vaid till, salat ja kaalikas. Niidet lihtsalt ei kogune nii palju, seda tuleb ju paksult panna. Maasikad tahaks aga igal juhul enne saagi valmimist niitega polsterdada, et marjad puhtaks jääksid.


Õhtul saabus siis mu lõhnav roosilaadung Põltsamaalt. 3 vaasi said õisi täis,  avanemata pungi aga ära lõigata ei raatsinud. Chapeau de Napoleon nägi NII äge välja. Eks ma piltidel olin neid karvaseid pungasid näinud, kuid tegelikkus oli veelgi lahedam. Teine sammalroos, Shailer´s White Moss, oli pea minupikkune, samuti Gertrude Jekyll, torm ajas nad kohe kummuli. Ehkki mul polnud kavas neid veel samal õhtul istutama hakata, hakkasin kartma, et marutuul räsib taimed öö jooksul ära. Seega tuli ikka kõik samal õhtul maha panna. Pärast töö nii kiitis tegijat, ei saanud õhtul hilja tuppa äragi - muudkui käisin uut roosipeenart imetlemas. Selleks aastaks siis äkki aitab roosidest, hing on igal juhul rahul. :)

12 roosi

Jee, teisipäeval tulevad mu Põltsamaa roosid! Ise tulevad koju kätte ära kuna ma jään neile tee peale ette. Kaevasin tänases vihmasagaras neile juba augud ka valmis - väiksemad lähevad peenrasse, pargiroosid aga sinna ja tänna murusse. Oodatud on järgmiseid saabujaid:

sammalroos Chapeau de Napoleon
sammalroos Shailer´s White Moss
Damaskuse roos Mme Hardy
pargiroos Aurora Harison's Yellow
Red Leonardo da Vinci
Pomponella
Nostalgie
Gloria Dei
Lady of Shalott
Golden Celebration
Heritage
Gertrude Jekyll

See tänane vihmasabin ei olnud tegelikult märkimist väärt. Kui labida mulda lõin, tuli ikka tuhkkuiv muld vastu. Juunipõud on kestnud nüüd vist juba oma kuu aega. Kui esimestel nädalatel ei kastnud, siis viimasel nädalal tegin küll pea igal õhtul aias oma pooletunnise kastekannuringi. Eile veel kauemgi kuna toitsin  aiaelanikke - õitsvad said hobusesõnnikuleotist, söödavad nõgeseleotist. Hommikuks olid nad maiustamisest kõik väga rõõmsate nägudega.

Peale vihma aias uidates avastasin oma ehmatuseks, et mutt on oma käike kaevates läinud läbi just mu kevadel istutatud burboonroosist . . . täna ei tahtnud hakata end traumeerima ega mullas sonkima, et mis roosist sai . . .

Rõõmustavamaid leide on ka. Näiteks see nimetu kukehari, kes nagu umbrohi oli end siia-sinna peenardesse istutanud. Kevadel kogusin nad otsustavalt kokku ja panin ühte kohta kasvama. Ja vaat kui kena mütaka need kribalad kokku saades moodustasid - kui ta nime ka teada saaks?

Lõpetuseks veel viimane pilk varsti õitsemist lõpetavale valgele sirelile. Ei tea, kas sirelitele on valgustingimused üsna ükskõik? Õitseb siin nii rõõmsalt maja põhjapoolsel küljel. Ja kui tema lõpetab, võtab õitsemisjärje üle jasmiin ta kaenla all:

Varsti läheb aga õitepeoks - igal pool kuhu vaatad, on pakatavad õiepungad - iirised, pojengid, roosid, martagonliiliad, kellukad . . Öölilled juba alustavad vähehaaval, ka esimesed näärlehise kibuvitsa õied avanevad. Valge Leichtlini preeriaküünal paotas ka täna vihmas ühte silma ning nimetu kollase päevaliilia pungad justkui ootaksid, et keegi hõikaks - nüüd!

Lopsakus

Aias on palju rõõmustavat. Esiteks on roosidel pungad, isegi Flammentanzul, kes sai kolimise järgselt varrepõletiku ja tuli lühemaks lõigata. Pungad on ka eelmisel aastal kingituseks saadud nimetul roniroosil, kes tookord õisi ei näidanud. Roosid on üldse ülivõimsate võrsetega sel aastal ja lopsakad. Eriti tihe on New Dawn. Põimisin teda sel kevadel toele rohkem horisontaalselt nagu siin videos õpetab, sest sedasi pidi ta kasvatama palju väikeseid püstiseid võrseid, mis taime eriti lopsakaks teevad. No kasvatas tõesti!

Teiseks on pungas mu sel aastal jagatud ja ümber istutatud iirised. Sain nad oma 10a. tagasi sõbranna kadund emalt, kuid nad polnud mul kunagi õitsenud. Sel aastal siis esmakordselt.

Lillherned on hirmus lopsakad. Ma ei tea, kas nad peavadki olema suuremad kui tavalised herned või läheb neil lihtsalt liiga hästi.

Enneolematult lopsakad on ka liiliad. Eelmisel aastal enamikul neist õisi kahjuks ei näinud, keegi pahalane rikkus veel avanemata pungad ära. Huvitav, kas seesama pahksääsk, kes käib päevaliiliate pungasid rikkumas? Uued, sel aastal ostetud liiliad on veel maa all ja otsivad omale teed maapinnale - ma loodan vähemalt seda.

Avamaale külvatud seemned on suures osas tärganud - piimalill, rand-kibikilbik, kurekellukas, keskmine kellukas ja mõni üksik taim kaljukilbirohtu. Suvifloksi külvi osas ei ole ma kindel, kas tärganu on ikka suvifloks või umbrohi. Idamagunat külvasin kahte sorti kahte kohta, kummastki pole midagi veel näha.


Täna sai üldse palju aias tehtud kuna laps tuli mulle otsustavalt appi. Kaevasime tagaaias saarepuude all viimase jupi naati välja ja istutasin sinna hulgim kuningakeppi. Üks punane raudrohi tuli ka täitsa ise kuningakepi sees kantuna kohale. Ei olnud mul tema vastu midagi, sai ka sinna päikese kätte istutatud.


Välja said istutatud ka kuulehtertapud, kolme erinevasse kohta. Olid teised kasvuhoones juba parajalt pikaks kasvanud ja hakkanud üksteist kägistama - oli tegu, et neid üksteise kaelast vabastada. Veranda otsa tekitasin neile täitsa mõnusa ronimistoe hernekeppidest, mis ülevalt kokku sidusin. Teised panin maha võetud ploomi jalamile kasvama, tugedeks nöörid. Seal on neile seltsiks ka tumesinine suureõieline elulõng.

Õhtul ei saanud me kuidagi tuppa ära, nii mõnus ja soe oli. Laps oli tegevuses siili jälgimisega, viis talle kassikrõbinaid, mida too end tükiks ajaks sööma unustas, vee aga jättis joomata. Mina sel ajal käisin kõik majaesised lillepeenrad üle, eemaldasin umbrohud ja brunnerate pealsed, mis teod olid võrguks närinud. Nüüd said kõrvalasuvad taimed kohe hingamisruumi, kus brunneraid enam kuklasse hingamas polnud. Kuniks nood uued lehed kasvatavad. Samas sel aastal tellitud sordibrunneraid pole teod veel avastanud ja nemad õitsevad veel ennastunustavalt, eriti valge brunnera Betty Browing.

Üldiselt peaaegu kõik on aias sel aastal lopsakas, ei olegi kohe kurta millegi üle. Ehk siis mõjus kevadine peenardele komposti kärutamine.

Pilte tegema täna, käed mullased, ei jõudnudki. Lõpetuseks üks paari päeva eest tehtud tubane klõps kuukingast, kelle sain septembris sünnipäevaks, kes juba teist korda õitseb, kuid pildistamiseni ei ole varem jõudnud.