Ma mõtlesin, et sel aastal naati ei kaeva . . .

. . . vähemalt mitte sellises mahus nagu eelmisel aastal, kui kahe suure peenralahmaka ja nende vahelise muru tarbeks sai labidal käia lastuda. Aga see muru, mis eelmisel aastal sai külvatud, see on sel aastal nii ilus! Et mõtlesin end ikka kokku võtta ja sellele järgnevat naadivälja kas või osaliseltki ka muruga asendada. Hetkel on selline tobe järsk piir muru ja naadivälja vahel.

Teine koht, kust ma sel aastal hoogsalt olen naati juurinud, on tagaaia servas saarepuude all. Sinna istutasin kurdlehise ja Hugo kibuvitsa istikud. Otsas on veel pisut vaba ruumi, kuhu tahaks lõhnavat vaarikat ja veel mingeid ilupõõsaid panna, kes saarte alust taluksid. Ühel päeval aga avastasin, et isa oli mu Hugo kibuvitsa muruniidukiga maatasa sõitnud. Hoolimata sellest, et oli enne küsinud, kus miski kasvab ja kinnitas, et näeb seal neid valgeid silte. Olen nüüd Hugot iga päev murelikult vaatamas käinud, mingeid millimeetriseid pungi ehk näeb selle tüüka otsas, hea tahtmise juures . . . Ühesõnaga, pärast seda istutasin põõsaste ette terve rea poeedinartsisse, mis peaks andma sõnumi, et siin on peenar, siia mitte niidukiga siseneda. Kogu see saartealune näeb nüüd välja nagu peenar - mida mul mitte plaanis polnud rajada! Kuid olgu, kuidagi pean oma põõsaid ju niiduki eest kaitsma ja poeedikaid oli mul tõesti hullult üle. Ja nii ma siis nüüd kaevan sealt kibuvitsaistikute vahelt seda naati välja. Kuni kibuvitsad hekiks kokku kasvavad, on nende vahel veel ruumi ja esimestel aastatel panen sinna mingid kõiketaluvad püsikud.

Permakulturistid ilmselt vangutavad pead mu naadikaevamise peale . . . kuid ma kavatsen sel aastal prooviks ka ühe papiga kaetud peenra teha - arbuuside tarbeks, mis tuleks siis veel ka peenravaibaga katta. Võibolla peakski selle sinna naadivälja serva rajama, säästab mind pisutki kaevamisest . . . Ehkki ma pole kindel, kas see naadi nii palju lämmatab, et sinna järgmisel aastal juba muru külvata?

Lõpetuseks veel üks tubane klõps - talvel mõnusasti puhanud säntpoolia lõi õiesilmad valla ja kujutab nüüd vist ette, et on hortensia. :)

Wallflower - mäherdune lill see veel on?

Uurisin täna oma järelejäänud seemnepakke, et mida veel külvata. Ühele pakile oli mul juurde kirjutatud - müürilill. Vaatasin igaks juhuks Chiltern Seeds kodulehelt järele, kust ma nad tellinud olin, et mis tingimusi tahab . . . ja sattusin kimbatusse. Cheiranthus Cheiri, wallflower? Ju ma siis olin kergekäeliselt ingliskeelse nimetuse järgi selle "müürilill" sinna pakile kirja pannud. Ladinakeelne nimi ütleb igal juhul kuldlakk ja 2-aastane lill. Ok, 2-aastased lilled on sageli need kõige ilusamad, ainus viga - miks nad ometi 2-aastased peavad olema?! Tahaks ikka kohe samal aastal ilusaid õisi näha. :) Selle kuldlaka olin ma igal juhul ladinakeelse nime järgi tellinud, no et lõhnav ja see värv on ka just minu värv, seega õige asi - kuid hea, et ma veel ei jõudnud teda müürililleks pidades keldri peale külvata. :P

Mai lõpu pildipostitus

Hommikuti teen ikka kohvitassiga aias pikema või lühema tiiru, sageli mõtlen siis, et peaks toast fotoka tooma ja midagigi jäädvustama. Hommikuvalguses on aed ju nii imeline. Täna pistsin siis õue astudes fotoka hommikumantli taskusse ja klõpsutuasin siin-seal. Pärast pilte vaadates selgus, et hommikuvalgus on kaunis küll, kuid mitte tingimata fotode tegemiseks. Aga eks need, kelle ilu lõõskav päike ära nullis,  tuleb mõne õhtu valguses uuesti üles pildistada.

Palsaminulg Piccolo on justkui väike tsitruseline:

 Kanada kuusk Starlight on oma nime vääriline säraja:

Minu eksikombel saadud epimeedium õitses ruttu ära, kuid nüüd hakkab leheservasid punaseks ajama, efektne nii ja naa:

 Harilik kuusk Will's Zwerg on mõnus matsakas päkapikk:

Kanada kuusk Dendrofarma Gold on tõeline päikesepall:

Sissekäigupeenar, kus mu okkalised elutsevad - see pilt tuleks uuesti õhtuvalguses teha, hommikupäike on peenrad justkui ära tühjendanud:

Varajaste nartsisside viimased õitsejad pole seda nägugi, et veel lõpetada:

Poeedinartsissid alustasid õitsemise ja lõhnamisega: 

Jee, eelmisel aastal Repsust ostetud harilik karukell lõi ka oma kellukesed lahti:

Toast õue üle kolinud priimula näitab ikka hoopis erksamat õievärvi kui see kahvaturohekas, mis tal sügisel lillepoest ostes oli:

Lõpuks ometi õnnestus mul kadund naabrinaise jagatud kõrvikpriimula õitsema saada. :)

Sieboldi priimula?

Kullerkupud tulid ka välja päikest nautima: 

Himaalaja jalgleht - võiks kiiremini paljuneda, sel aastal on esmakordselt seemikud ninad mullast välja pistnud, viljakupardest külv pole aga kunagi õnnestunud:

Pühade eelne

Juba teine puhkepäev lõppemas, aias pole aga midagi eriti korda saatnud. Eile oli vaja kahel korral end viisakalt riidesse panna ja minna oma lapse esinemist vaatama, ei hakanud seega üldse sõrmi mulda pistmagi. Kui vaid niipaljukest, et panin suvikõrvitsataimed kiletunneli alla mulda, seltsiks seal juba kasvavatele kurkidele.

Täna oli päev otsa külm ja uneleajavalt hall ilm. Tegin toonuse tõstmiseks ühe rabarberikoogi. Selle peale läks unisus ära ja sai mindud aeda naati kaevama, et mõned suvelillede seemned mulda panna. Külvatud said keskmine kellukas, kurekellukas, idamagun ja rand-kivikilbik. Nüüd on jäänud külvata vaid palderjan, metsporgand, tokkroos, sõrmkübaralill, päevalill, müürilill, kipslill, ämbliklill ja . . . ehkki suvistepühadeks pidid kõik külvitööd tehtud olema! Aga see kehtib vast söögikraami kohta. :) Eile avastasin, et mu pea kuu aja vanune tubane ämbliklillekülv näitab ka lõpuks ikka elumärki - 3 taime üleval . . . Tea, kas ta ongi nii aeglane tärkaja või ei sobi talle tubane tärkamine. Tuleb aeda uuesti külvata, kuid ilmselt alles suve lõpul.

Täitsa mõnus hakkas väljas, oleks veelgi kaevanud aga vihm ajas tuppa ära. Ja ega oligi vaja suvistepühade eelne koristamine ära teha. Toad puhtad, kimasin rattaga poodi, lootuses valgeid mune leida. Seda oli aga kohalikelt kolkakauplustelt palju tahetud. Ei saa seega homme kaselehtedega mune värvida. Eks siis teen korpe, see ju ka suvistepüha toit. Õhtu eel tõin kaseoksad ka vaasi, sai mõnusa kaselõhna tuppa.
Homselt päevalt ei soovi muud kui et oleks nii soe, et saaks õunapuu all kohvi juua. Ja mõned klõpsud võiks aias teha. Näiteks mu uus jaapani priimula on õie lahti löönud. Samuti kadund naabrinaise jagatud kõrvikpriimula, mis polnud kunagi varem mu aias õisi näidanud. Ja okaspuunutsakud on nii vastupandamatud oma kevadrüüs. Nartsisside õitsemislaine jäigi mul pildistamata, nüüd on poeedinartsissid üle võtnud, kuid mitte nii ohtralt - vajavad jagamist. Ja Plenus, kelle õitsemist kõige enam ootan, on alles pungas.

Vanaema aia mõtisklused

Täna oli külm ilm, jopeilm. Ainult kasvuhoones sai särgiväel olla. Istutasin seal ülejäänud valgetest petuuniatest veel 2 amplit (nüüd on mul neid kokku 4) ja ühe plekkkausitäie. Oleks veelgi istutanud, taimi veel jagub, kuid muld sai otsa. Ilmselt panen ülejäägid peenrasse, see pidi selline madal vihmakindel sort olema.

Muidu uitasin lihtsalt labidas käes aias ringi, kaevasin peenardest ploomivõsusid ja sõnajalatittesid välja. Viimaseid siis roosipeenrast. Veel eelmisel kevadel oli ju mu roosipeenra asemel sõnajalalagendik naadiga. Naadi sain tookord välja, kuid tuleb välja, et sõnajalajupid oskasid end veel paremini peita.

Roosipeenrasse olen vahele pikkinud püsikuid sel aastal, see lage roosipeenar ei tundunud eelmisel aastal ikka õige. Ei ole minust ikka rosaariumi pidajat, mulle meeldib ikka kerge metsikus ja juhuslikkus. Mul on lapsepõlvest veel silme ees vanaema taluaed, vikatiga oli lillepeenarde vahele rada sisse niidetud. Kui lummav ja lõhnav kõik oli, meelespead ja palderjan lokkasid aialillede vahel . . . Võimalik, et ta oma kõrges vanuses lihtsalt ei jaksanud rohida, kuid see on umbes see metsik lopsakus, millisena tahaks kunagi ka oma aeda näha. See video annab vast kõige paremini aimu sellest lopsakusest, kuhu ma välja tahaks jõuda. Ei saa minust Inglise muru külvajat ega peenarde servajat. Ja palderjani tahan ka rooside, pojengide ja igale poole mujale vahele panna. Ja mu sügisel külvatud mesiputk on tärganud, ei jõua ära oodata, mis lõhna ta levitama hakkab.

Parim ravim on aed

Tänaseks oli kohe antud sooja ja päikest. :) Kui eile veel tundus, et ei tule seda tervist veel kusagilt, siis täna hommikul, olles kooli minevale lapsele ukse peal ära lehvitanud, oli selge, et nüüd läheb müttamiseks. Alustasin sõnnikuveoga. Vähe hilja küll, kuid mis see hunnik ikka seisab aia taga, oma 8a. juba - kandsin igale poole, kuhu vähegi sobis. Seejärel andsin heitlehistele rododendronitele nende väetist ja sama ka hortensiatele.
Taimed toidetud, tuli ette võtta selle kevade teine rooside lõikamine - kahjuks mitmel taimel lõi hiljuti välja varrepõletik. Ma ei tea, kas seda on üldse võimalik kuidagi ennetada? Kõige hullem nägi välja Flammentanz, kelle olin hiljuti uude kohta kolinud ja kes enne kolimist oli ilus terve ja roheline. Tea, kas sai šoki kohamuutusest?
Sain just roosid päästetud kui helistas kuller ja tõi mulle karbikese kolme kena ja värske iludusega Staudenist - aitäh Evele! Sain minagi kätte omad pihutäied peent saksa saelaastu. :) Aga laastud välja raputatud, lõi mulle ninna selline parfüüm - ja siis tuli välja üks  imeline lill:

Kevadleeklill phlox divaricata 'Clouds of Perfume' - õigustab igati oma nime 

Ja tema järel pisut pisem, kuid mitte vähem lõhnav roomav leeklill:

Roomav leeklill phlox stolonifera 'Blue Ridge'

Pakis oli ka õiepungades Jaapani priimula, kuid temast tuleb pilt siis kui ta õied valla lööb.

Tulemata jäi harilik naistesõnajalg 'Lady in Red', kuid ehk saan selle aasta temata hakkama. Sai ju kevadel teisigi sõnajalgu muretsetud, kelle lehtede lahti rullumist oodata. Nagu näha, on uustulnukad juba peenras end sisse seadnud. Ausalt öeldes peale seda lõhnapahvakat olin ma jalapealt kevadfloksidesse armunud ja tahaks neid nüüd massiliselt aeda! Ma loodan, et nad on kiired paljunejad.

Tegelikult sai terve päeva veel nipet-näpet aias tehtud, kaevatud, piiratud, kohendatud, kõblatud. Õhtuks tuli pisike vihmahoog ja värskendas aia ära ka.
Igal juhul olen ma nüüd terve ja võin väita, et parim ravim haigusele on aed.

Andke aiaaega

Mingit õiget aias toimetamise päeva pole juba mõnda aega olnud sestsaadik kui üks kevadine vinduv viirus külge haakis. Hea, et jõudis sellisena töölgi käia. Ja see hulluv torm, mis siin nädal otsa puhus! Jäistest mütsi- ja kindakandmise päevadest rääkimata . . . Täna oli üle pika aja esimene vaikne ja soe ilm, kuid köhivana ja rampväsinuna töölt tulles ei jaksanud õunapuu alla kohvigi jooma minna, rääkimata aiale kasulik olemisest. Kastsin vaid kasvuhoonetaimed ära. Teadsin, et pean varrepõletikus roosid ära lõikama, kuid mingit jõudu polnud, jalad olid kui tina täis. Ja ega täna oligi Maaema sünnipäev, poleks niikuinii võinud aias rohukõrtki puutuda.
Istutatud sai viimati eelmine nädal kui tuli taimesaadetis Helga taimeaiast:

Ajuga reptans 'Pink Elf' roomav akakapsas
Cimicifuga simplex 'White Pearl' Liht-lursslill
Dicentra spectabilis 'Valentine' Kaunis murtudsüda
Gypsophila paniculata Pööriskipslill
Iris pseudacorus Võhumõõk
Iris sibirica Siberi iiris
Lychnis chalcedonica 'Alba' Loitev tulinelk
Pachysandra terminalis ' Green Carpet' Tipmine puksrohi
Physostegia virginiana 'Alba' Virgiinia tonditupik
Polygonatum x hybridum Mitmeõieline kuutõverohi
Salvia nemorosa 'Amethyst' Metssalvei
Tiarella 'Pink Skyrocket’ Tiarell
Laburnum alpinum Alpi kuldvihm
Clematis terniflora var. mandshurica Mandžuuria elulõng
Allium ursinum Karulauk
Camassia leichtlinii 'Alba' Leichtlini preeriaküünal
Fritillaria imperialis 'Lutea' Harilik püvilil

Selleks aastaks ehk aitab uutest tellimustest. Praegu igatsen üle kõige lihtsalt ühte päeva, kus köha ei kraabiks kurgus, võiks kella unustada ja rahumeeli hommikust õhtuni aias mütata. Äkki homme on see päev, ja ülehomme, üleülehomme . . .