Kadund hing

Kui ma siin paar postitust tagasi poetasin kudumise kõrvalt, et aia peale veel ei mõtle, veebruaris teen esimesed külvamised . . . siis nüüd on seis selline, et viimased 3 päeva on saanud ainult veebis seemnepoodides surfata. Kudunud olen vaid paar rida. :P Eks sai selle vooluga kaasa mindud, et kõik juba tellivad, läksin siis ka seemnemaailma vaatama, et kas neil on mõned sügisel otsas olnud seemned juba müüki ilmunud. Olid küll. Aga kuidas sa ikka seemneid valid ilma aia peale mõtlemata. Ikka hakkad kohe planeerima, kuhu mida panna, mis mille kõrvale jne. Nii need aiamõtted peas vihama hakkasid ja kudumismõtted välja tõrjusid. Ladusin aga ostukorvi täis, pidin juba maksma hakkama - kui ühel hetkel korv täiesti tühi. No mis nüüd siis? Ise veel väidavad, et sisselogituna säilib ostukorvi sisu, varasemalt on ka säilinud . . . Egas midagi, võtsin seda kui märki, et ju mul siis polnud ette nähtud sel hetkel tellimust teha. Äkki jäi midagi puudu või sai midagi ülearu. Järele mõtlema hakates selgus tõesti, et nii mõndagi oleks tulnud veel lisada.
Järgmisel päeval hakkasin taas ostukorvi täitma - ja siis sattusin kõrvaliste asjadega tegeldes hoopis chilternseeds lehele. Ah siis sellepärast mul polnud määratud seemnemaailmast tellida . . . ! Sealtpeale olin kadund hing. Milline valik neid heirloom haruldusi, mida mina just tahan ja Eestist kätte ei saa . . .  või kui saab, siis vaid ühes värvitoonis. Hinnad olid küll kõrgemad, kuid kvaliteet kiidetud, pakid suured ja saatekulu vaid £3.95. Kui nüüd ennast hästi talitseda ja tellida seda, mida mul tõesti VAJA on ja mitte, mida tahaks, siis saaks sama ostusummaga hakkama kui enne seemnemaailmast palneerinud olin, ainult et sortiment saaks tunduvalt asjalikum. Seda, et mis mõttes VAJA - mu isa meelest on meil vaja ainult porgandi- ja herneseemneid. :P Aga minu mõttes siis minu kõige primaarsemad lilleunistused, mis tuleks kõigepealt täita. :) Samas on seis selline, et laps tahab hiirepuuri ja legginseid, mis ma talle ka lubasin, minu valmiv Haapsalu sall vajab salliraami (mille ma ise valmistamise asemel ikka tellida kavatsesin), samas palka saan järgmine kuu hoolduslehe tõttu vaid poolejagu, võeh. Tuleb seemnehullus ikka kuuks ajaks ootele panna . . . Tellisin chiltrenist alustuseks vaid seemnekataloogi posti teel - on midagi ilusat, mida õhtul voodis lapata ja riste soovide juurde kritseldada. :)

Natuke sai sõrmeotsad mullaseks

Täna ostsin ära esimesed seemned. Täiesti planeerimatult, kuna kohalikku toidupoodi olid just müüki ilmunud - a 25 senti pakk, no kuidas siis mitte võtta. Valisin põhiliselt aedviljaseemneid - peet, salat, basiilik, redis, hernes, kurk ning lilledest minu jaoks uudisena päsmaslill ja lillhernes. Huvitavamad seemned tuleb aga ikka tellida ja see jääb veebruari peale. Samuti vedasin kelgu peal koju kotitäie lillemulda.
Õhtul neid seemnepakke uurides tekkis kihk midagi juba külvata, niisiis basiilik sai mulda, samuti herned, võrsete nosimise eesmärgil. Minu esimesed aiandusalased elamused siis sel aastal. :)

Kuusk on ka meil veel toas, isa ei viitsi välja viia ja mina ka keelasin, et las ilutseb veel - saab võrseid süüa, kuusekasvujooki ja -pestot teha. :)

Ämblikuvõrku kudumas

Aeg on läinud lippamisi, samas pole juhtunud midagi sellist, mis sunniks arvuti taha istuma ja elamusi kirja panema. Nagu öeldakse - halvad mälestused kirjuta liivale, head mälestused raiu marmorisse. Kes iganes selle lause ütles, tal oli õigus. :) Või nagu sõnastas üks mu hea sõbranna - ainult heale toetudes saab edasi minna. Mitte et midagi halba oleks vahepeal juhtunud - aga mis sellest talvisest nirust tervisest ikka rääkida. Õnneks on ses osas kõik taas paremuse poole.
Ka laps sai oma mandlitest lahti. See opil käik ja haiglas veedetud aeg olid umbes nagu spaapuhkus meile, võisin taaskord tõdeda. Kes iganes tahab oma mandlitest lahti saada, võib end julgelt Rakveres Dr. Tõnis Pruleri käe alla usaldada. Sest kui juba laps ütleb, et tahaks veel tagasi opile minna . . . :)

Aga jah, mida mul endal seal haiglas muud see aeg teha oleks olnud kui kududa. Pakkisin hommikul kiiruga valge lõngakera ja vardad kotti. Teadmata, mis sellest tuleb, hakkasin lihtsalt ripsi kuduma. Ei sellises olukorras saa mingi mustri peale mõelda. Kojusaamiseks oli kera läbi ja selge ka, et ega sealt muud saa kui üks soe õlasall. Huvi pärast sai veel ka ääris kootud ja külge õmmeldud - polnud varem nii teinud. Selline lihtsake ta sai:

Haiglast kodus paranejat last valvates oli aga taas näppudele tegevust vaja leida - vahelduseks köögis püreesid jm siledaid magustoite vaaritades, mis oleksid sobilikud lõigutud kurgust alla minema. Heegeldava lapse eeskujul sai siis ise ka üle 30a. heegelnõel välja otsitud ja veel üks valge sall valmis tehtud:

Kuna heegeldamine ei ole ikka üldse minu rida, siis igatsesid sõrmed taas kudumisvarraste järele. Kuid nüüd olid küll ideed täitsa otsas. Lahendus tuli aga, kust poleks oodanudki. Detsembrikuu Maakodu ajakirjas oli üks artikkel ühest pitsikudujast mehest, kes koob Haapsalu salle. Need sallid polnud isegi minu ampluaa kunagi olnud, sest olin veendunud, et ma eluski ei küündiks Haapsalu salli kuduma. Ja nüüd, palun väga, üks meesterahvas koob pitsi! No kas mina siis tõesti hakkama ei saaks?!? See asi ei andnud mulle enam rahu . . . Artiklist võis ka lugeda, et kogenud kuduja teeb Haapsalu salli kolme päevaga valmis. No kas mina pole kogenud kuduja? Mis siin enam oodata - infojahile! Kuna internetitarkuse järgi ikka Haapsalu salli valmis ei koo, tuli minna raamatupoodi (veebipoodi). Õnneks oli sel teemal ilmunud hiljaaegu suurepäraseid raamatud. Sai vähe šopatud:

Kuna lõngatellimus venis, sai end senikaua teoreetiliselt haritud. Mustrid olid ka üks ilusam kui teine, võimatu oli sealt kõige kenamat välja valida . . . Lõin käega ja andsin valiku tegemise lapsele. Niikuinii esimene sall saab ikka temale. Tema valik oli "Õnnelehe" muster. Ok, olgu siis Õnneleht, sai aga algust tehtud. Oli see vast vaevaline . . . Isegi minu, kogenud kuduja näppude vahel, tundus seda niitpeenikest lõnga hoida nii kohutavalt kohmakas. Kaks korda sai juba oma mitmerealine sallijupp üles harutatud - küll oli see uutmoodi tehnikas ülesloodud serv liiga pingul, küll suutsin vahpeal ühe silmuse kaotada ja vea sisse teha . . . Kaotatud silmus on aga Haapsalu salli puhul kadunud nagu mutiauku ja harutades silmuste taasüleskorjamine mustri vahel suht lootusetu ülesanne. Silmused lihtsalt jooksevad eest ja harunevad ja harunevad edasi. Vot siis sulle Õnnelehekirja - õnne see seni küll ei toonud . . . Lootus sall kolme päevaga valmis kududa kahanes olematuks. :P

Kolmas katse aga õnnestus, kohmakus kätest kadus ja sealtpeale on kudumine olnud ainult puhas rõõm. 

Lappasin huvi pärast teisi mustreid ka võrdluseks - nojah, laps oli mulle ikka kohe selle kõige keerulisema välja pakkunud. Üheski teises mustris ei tulnud 7 silmust kokku kududa, see kõige vastikum koht. :P Aga nüüd on kõik käpas, tuleb vaid pingsalt jälgida, et enam vigu ei teeks, sest parandamine on suht lootusetu ettevõtmine.

Samas tekkis küsimus - mida teevad need päris sallikudujad vanatädikesed seal Haapsalus oma töntsi silmanägemise ja kulunud sõrmeliigestega, kui nad mõne silmuse kaotavad? Või hoiab pitsikudumine silmad erksad ja sõrmed painduvad? Ja mis kujuga saavad olema tagumikud kui nii palju istuda? Minul sureb tagumik kududes juba tunni ajaga ära. :D Pean siis sirutama ja muid asju tegema. Seal oli juttu ühest sallimeistrist, kes on kudunud oma elus üle 1000 Haapsalu salli . . .

Aia peale ma veel ei mõtle. Eelmisel aastal külvasin kõike liiga vara ja taimed kippusid välja venima. Sel aastal ootan rahulikult veebruari keskpaigani ja külvan siis basiiliku jt. kõige varajasemad.

Uus aasta

Kui vana-aasta lõpp oli taaskord mõnus ja harmooniline, et pidin juba kirjutama, et kuidas kõik kogu aeg ikka nii hästi saab olla, siis uus aasta saabus minu jaoks kurguvaluga. Just nii oligi, sai südaööl ilutulestik ära vaadatud ja tuppa tagasi tulles oli kurk juba haige. Et siis uude aastasse oli see asi mulle planeeritud? Nädalalõpuks paistetas teine üsna kinni - kuivõrd see võimalik on, mandleid mul ju pole. Arst vaatas ja imestas. Õnneks täna nagu hakkaks tagasi tõmbama. Põhimure on nüüd, et vaid last ei nakataks - peab ta ju ülehomme mandliopile minema ja oleks väga nõme kui see edasi tuleks lükata. Nii ma siis muudkui pesen käsi enne kui talle midagi pakun ja üldse hoian rohkem omaette. 1,5 päeva on ikka hiiglama pikk aeg kui midagi oodata . . .