Lillekimbud köögiviljaaiast :)

Täna ei teinud muud kasulikku kui kaevasin veel lapikese naati välja ja külvasin sinna muruseemet. Eks näis kui palju naadivälja ma muruga suudan sel sügisel asendada. Ülejäänud jääb siis kevade peale. Ehkki muruplats koosneb ikka põhiliselt murust, naat on vaid servades ja mingi kindla piiri peal lõpeb lihtsalt ära. Muruplatsil võib kohata küll paiselehte, küll võililli, kuid mitte enam naati. Huvitav, miks ta edasi ei julge minna. :) Ilmselt kuna seal lõpeb suurte puude vari.

Köögiviljaaias jalutades ja pikki salatikuuski vaadates tekkis mõte, et tooks naljaviluks mõned vaasi, koos muude ürtide ja värkidega. Täitsa kööki sobiv ja lõhnav kimp sai. :)

Ja teine pisem lapse tuppa:

Muru tärkab

Pidin selle kohe enda jaoks siia kirja panema, et teinekord teaks arvestada - 8 päeva tagasi külvatud muru on tänaseks juba ühtlaselt üleval. :) Vaat siis milleks need igapäevased paduvihmad head olid. Mina veel arvasin, et näen tärganud muru alles kevadel.

Ilmad on muidu sellised, et päeval kallab aga õhtuti särab päike ja on suht soe ja vaikne - saab mõnusasti aias uidata, pisut tööd teha ja päikeseloojangut nautida. Täna ei teinud muud kui külvasin mesiputke seemned maha. Eile möllasin pisut mullas - kaevasin välja oma kõige viletsama floksisordi, mis on kohutavalt kõrge, lamandub ja õitseb kiiresti läb. See peenar jääb nüüd kevadet ootama. Seal on mul ka nartsissid ja kevadel, kui need on tärganud, näeb nende vahelt veel viimaseid tärganud floksipoegi välja kaevata, et siis uued ja paremad sordid asemele istutatada. Mida mul nüüd on kogunenud ja paljunenud.

Siis on mul veel tulemas poeedinartsissi Plenus sibulad. Kui neid Aiahoolikute grupis pakuti, ei saanud ma kuidagi tellimata jätta (ehkki rahaline seis on selline, et sel aastal ei tohiks taimedest enam mitte unistadagi) - need on ju need tsivilisatsiooni vanimad nartsissid, erilise gardeenialõhnaga. Ei ole küll leidnud, et neid kusagil Eestis müüdaks - ja veel hinnaga 30,- senti tükk! Minu taimeunistused tasapisi ikka täituvad. :) Aga kui üks unistus täitub, siis tekib uus kohe asemele. Mul on ju terve nimekiri, 12 lk. pikk, mida kõike veel saada tahaks . . . aga sellest nimekirjast keegi siis nihkub jälle esimeseks ja minu järgmiseks sooviks veel sel sügisel oleks mandžuuria elulõng.  No unistada ju võib - kui ka osta ei või, unistused kipuvad ju täituma. :)  Normaalset puhkusjärgset palka hakkan töö juurest ju alles siis saama kui igasugune istutusaeg on juba ammu möödas ja võibolla maagi jääs . . .

Ja seemnetest unistan ma valgest võõrasemast. Pole kunagi võõrasemasid kasvatanud, kuid lapse idee oli need järgmiseks aastaks aknalauakastidesse istutada ja see kõlas kui hea mõte. Nad ju hakkavad vara õitsema ja õitsevad pikalt ega ole sellised vihmakartjad nagu petuuniad, mis mul praegu on. Samuti on nad madalad - minu ripp-petuuniad kukutasid oma massiga mul 3 aknalauakasti maha sel aastal, ja veel mitu korda. :) Seda pole ühelgi aastal juhtunud, kuid olen ka varem ainult madalaid petuuniaid kasvatanud. Õnneks õnnestus mul lilled iga kukkumise järel päästa - kinnitada ei saa ma neid kaste aknalaua külge ju kuidagi . .

Roosid õitsevad ikka veel meie rõõmuks ja homme peaks Augusta Luise ka lõpuks pärani avatud olema, et pilti teha. Täna oli kauaoodatud õis vaid poolenisti lahti, kuid lõhna oli kohe mitme jagu. Hea kui on ikka veel uusi õisi, mida oodata. :)

Varajane sünnipäevakingitus! :)

Täna oli üks imeline päev - olen nüüd kauaotsitud elulõnga Henryi õnnelik omanik. :)

Tänu kahele heale inimesele, Erika Mahhovile, kes selle minule mõeldes Nurga puukooli aianduspäevadelt kaasa võttis (kuna olin Henryit varem tema kaudu otsinud ja tal oli see meeles!), ja mu heale sõbrannale, kes taime Tallinnast ära tõi ja mulle teise Eesti otsa kohale toimetas, selle eest midagi tahtmata - sest mul olevat varsti sünnipäev! Kui kaunis neist . . .  Eestis ei olnud ju Henryit kusagil saada, välismaalt aga tellima hakata, taime enda maksumusest 5x suurema saatekuluga, oleks ka päris . . . meeleheitlik olnud. Soovisin siis - inglitelt, et nad aitaks mul selle elulõnga leida, aga et nii imelisel viisil see taim minuni jõuab ja veel puhta tasuta, seda ma küll ei osanud oodata. 

Henryi on nüüd veranda ette planeeritud kohale istutatud, mina aga istun ja kiirgan ikka veel rõõmust. :)

Muru külvatud

Kuna vihmade aeg on juba käes, polnud midagi enam oodata - tuli maapind muru külvamiseks ette valmistada. Täna enne pimedat saigi muruseeme roosipeenra ümber maha. Laps kõplas see aeg hortensiate ja kontpuude rida. Töö valmis, imestasime, et kas täna siis polegi külm õues? Ei olnud tõesti, ime küll. Sõime veel tikreid ja istusime siis üle pika aja võrkiigele pimeda aja aeda nautima, ritsikasirina keskel. Ah, suvi jätkub veel! :) Ehkki täna sai esimest päeva peale puhkust juba töö juurest läbi käidud. Seal tuleb jätkata, kus enne puhkust pooleli jäime - ruumi remondiga. Loodetavasti alles järgmine nädal, mitte homme - pole üldse veel töö lainel.

                                                      * * *

Viimasel ajal pole nagu olnud enam suurt midagi kirjutada siia. Huvitav, kas aiablogid lähevadki sügise lõpul talveunne? :)

Ikka vihma ja päikest vaheldumisi

Vihmasagarate vahel sai täna miskit aias tehtud ka - laps oli ju küla peal mängimas, sai rahus omas tempos kellegagi arvestamata toimetada. Ega ta ju tihti küla peal käi ja siis on need mu iseenda päralt päevad toimekad. :)
Eelkõige sai sellist päästmis-, peitmis -ja koristamistööd tehtud. Näiteks amplitel alumine osa äraõitsenud sitsililli ära võetud ja asendatud akakapsaga. Ühesse puuriida kõrval kõikuvasse amplisse sai prooviks ka maajalga istutatud - seda on mul ju muidu pool aeda täis. Eks näis siis kas jõuab ilusaks rippuvaks kasvada. Maast välja urgitsedes ei näinud ta enam pooltki nii vohav välja kui muidu maasikate vahel. :P

Samal ajal oli mul köögis suur pott kõrvitsakompotti tulel - eelmise aasta kõrvits, mille mulle mu juuksur aasta eest andis, säilinud siiani värskena ja huvitaval kombel täiesti seemneteta. Tuli teine lõpuks ikka sisse teha, enne kui aiast uued peale tulevad. Kokku sain 12 purki - ülejäänu kulus supiks ja koogiks ära.

Tegelikult on viimaste nädalate põhitegevus toimunudki pigem köögis kui aias.  Kui ma oleks tüüpiline blogija, kes igast asjast pilti ka teeb, siis oleks see mul siin aiablogi asemel juba köögiblogi. :) Kui vahel ei tule üle poole aasta küpsetamise tuju peale, siis nüüd on saanud pea iga päev kooki teha, vahel ka kaks - marjakoogid,  skoonid, skoonid, eile kõrvitsakook, kõrvitsasupp . . . No ja siis aiasaak ka ju vaja ära kasutada ja minu puhul on selleks harilikult vormitoidud - kõige toekam viis köögiviljadest ainult söönuks saada. Eriti veel kui mul erilisi hoidistamise plaane sel aastal ka pole. Aga eks näis, äkki mingid soolased hoidised millalgi ikka teen sisse - kunagi ei tea kui tuju peale tuleb.

Vahepeal kui padukaks kätte ära läks, kogusin vihmavett ämbritesse ja jooksin pesusid nöörilt päästma. Ja siis mõne aja pärast oli jälle suur päike väljas ja kuumutamas. Siis veel nipet-näpet, tomativõsusid eemaldatud, puude alt mädanenud õunu korjatud ja kes teab veel, mida toimetatud.

Ja eks õunapuu all kohvi joodud ja päikese käes põski soojendatud sai ikka ka - loomult olen ma ju ikka laiskleja tüüp. :)

Esimene kampsuni päev üle pika aja

Täna tuli esimest korda peale pikka kuumalainet taas villane kampsun selga ajada. Temperatuurid on normaliseerunud ja aias tegutsemise tahe on tagasi tulnud - selle leitsaku perioodil ei olnud ju pea kuu aega mingit tööd aias teinud. Õhtul rohisingi kõrgesse umbrohtu mattunud maasikapeenart.

Viimane suurem rabamine oli punasõstarde korjamine. Üksi korjasin ja korjasin, terve päeva ja lõpetasin siis kui tundsin, et sõrmed ei hakka enam marjade ümbert kinni - tulemus oli 20l mahla. :) Pea pooled marjad jäid ikka korjamata, seega on selge, et julgelt võib vähemalt paar põõsast sealt reast välja juurida, saabki floksirida selle arvelt pikendada.

Kurke tuleb ka päris kenasti, kuid sisse ma neid sel aastal ei tee - eelmisest aastast on veel nii palju marineeritud kurke järel. Sööme ise ja jagan sõbrannale.
Tomatitega on nirum lugu - saab küll iga päev, söömiseks on piisavalt, kuid tomatisupi jagu pole veel korraga saanud - küll ikka valmivad aeglaselt! Ometi panin seemned mulda juba naistepäeval, külmale kaotatud juuni aga on vist süüdlane . . .

Porgandid on see-eest suured! Samuti peedid, nuikapsad, suvikõrvitsad ja lehtpeedid. Sibul ja küüslauk on üleval ja täitsa kenad - peab vaid meeles pidama, et järgmisel aastal rohkem külvata.

Roosipeenras on veel paar roosi, kelle õisi ootame põnevusega. Siin taas üks uus avaneja - James Galway:

Äraõitsenud roosid

Äraõitsenud roose võib ka vaasi panna. :) Varem oleks ma öelnud selle kohta - halb feng shui, aga . . . erand kinnitab reeglit.

Idülliline aeg

Juuli oli puhas rõõm ja august jätkuv idüll. Kuumusega on juba harjutud ja sumedad õhtud on lihtsalt imelised! Igal õhtul oleme pea 11-ni üleval lapsega kuni hämarduma hakkab - ootame ära kuni solaarlaternad süttivad, hulgume aias ringi, imetleme nahkhiirte hääletut lendu . . .

Ka hommikud on idüllilised. Eiti kui kuller toob sulle hommikukohvi kõrvale õunapuu alla kauaoodatud raamatu: