Kuuaed

Eile sattusin googeldades juhuslikult sellise teema peale nagu kuuaed ning otsekohe tahtsin, et minu aed oleks ka kuuaed! Õhtuhämaruses istusin siis väljas maja ees ja vaatasin aeda sellise pilguga, mida võiks järgmisel aastal külvata, et see pimeduse saabudes kuuaiana mõjuks. Sisuliselt muud ei tulekski teha kui vaadata, et sul oleks palju valged, heledaid ja kirjulehelisi lilli ja kontraste. Täheldasin, et tänu selleaastasele taimede ostule on mul eesaias üsna head väljavaated - valgeid hämaruses kumajaid on küll. Külvata oleks vaja vaid neid  öösel õisi avavaid lõhnajaid, mis teevadki kuuaiast kuuaia:

kuu-lehtertapp

lilltubakas

lõhnav imelill 

ogaõun

kapimaa ööpalsam 

kirjulehine piimalill 

harilik ämbliklill jpt.

Siin üks kuuaia näidispeenar. Igal juhul saab järgmine aasta aias põnev olema. :)

Aed seisab

Praeguse kuumusega ei saa aias midagi teha - käes on meres käimise ajad. Hommikuti, kohvitass käes, tõmban ikka siit-sealt mõne silmatorkavama umbrohu välja, kuid see on ka kõik. Õhtuti siis, peale meres jahutamist, on rutiinne potilillede kastmise ja kärpimise tuur. Neid ampleid, korve ja lillekaste ikka jagub sel aastal. Üks on kindel - rippuvat põisrohtu ma järgmisel aastal enam ei kasvata. Ilus ja puhevil on ta küll mul korvis, kuid see igapäevane lugematute õitsenud õite ära naksamine!

Roosipeenart käime aga mitu korda päevas imetlemas - kisub kohe sinnapoole. :) Õisi muudkui avaneb, siin 2 uut õitsejat - Summer Song ja Novalis:

Summer Song

Novalis

Hilisõhtud on aga lõhnavad ja sumedad. Kuslapuu levitab oma aroomi isegi teisele poole maja ja Bakkerist tellitud solaarlaternate kuma lisab aeda paraja portsu salapära:

Üksiklatern - kollase valgusega

Topeltlatern - valge valgusega

Mustikad ka nüüd turbapeenras

Eile saabusid lõpuks minu kauaoodatud 2 puhmast ahtalehist mustikat. Isegi marjad olid küljes, sai kohe ära degusteeritud - magedad vaid pisut, metsamustikatega võrreldes. Need ära istuatud, võib nüüd vist turbapeenra valminuks lugeda. Lisaks mustikatele on seal siis veel 3 heitlehist rododendronit ja 1 lilla hortensia. Hetkel vaba pinda veel on, kuid eks näis kui täis ta järgmisel aastal kasvab ja kas oleks veel mõtet sinna mingeid väiksemaid happelise pinnase taimi vahele mahutada. Pilt ka:

Ilus aeg on

Rabamise aeg on möödas, nüüd on nautimise aeg. Ritsikad siristavad õhtuti juba ja kuslapuu õitseb ja levitab oma lõhna sooja öösse . . . ah, suvi! :) Aed annab saaki ja roosid avanevad, iga päev jälle keegi uus. Viimaste päevade avanejad on puuviljalõhnaline Lady Emma Hamilton, kirjuks maalitud Alfred Sisley ja pirnilõhnaline Benjamin Britten:

Lady Emma Hamilton

Alfred Sisley

Benjamin Britten

Suured unistused . . . :)

Vahel ma ikka mõtlen, kui hea, et mul pole läheduses 1) aianduspoode, 2) meestööjõudu ja 3) rahaülejääke. Vastasel korral ma ilmselt teeksin aias kogu aeg mingeid suuri ümberkorraldusi. :P
Näiteks tagaaias - no küll ma seal uuendaks kõike kui saaks! Nagu need hiigelsuured kuused. Algul olid nad meie krundi lõpus. Kui me aga aiataguse maatüki ära erastasime, jäid nad äkitselt keset aeda. Üldsegi mitte hea vaade. Kui vaid neid kuuski ees ei oleks . . . siis paistaks kogu tagaaia ilu, roosid ja hortensiad, köögiaknast sisse. Niisiis tuleb nad igal juhul maha võtta. Kuid siia on vaja mõtlevaid mehi langetama, sest langetamisruumi ümberringi pole. Samas, milline vaade siis köögiaknast hommikukohvi juurde avaneks kui see plats vaba oleks, hmm . . . ja kuidas ma seda kujundaks! Kas võtta keskelt eest ka üks õunapuu maha ja rajada tahaaeda uhke roosiaed? Või jätta õunapuu alles ja rajada tahaaeda viiv sinka-vonka rada, ääristatuna püsikutest, roosidest ja pisikesekasvulistest okaspuudest? Selline vähem uhkeldav, kuid müstilises stiilis aed a la Portselaniaed . . . no ei suuda otsustada!

Teiseks eksitab aiaplaanide pidamist nõrkus igasuguste taimede vastu, mille pilti kusagil näen. :) Näiteks viimases Maakodu numbris oli artikkel kirglikust roosikasvatajast ja loomulikult tahtsin mina ka selle peale sama rikkalikku roosiaeda. Panin aga omale vihikusse üle 70 nimetuse roose kirja ja ma tean, et ega ma enne rahu ei saa, kui seda nimekirja realiseerima asun. :) Ehkki aja jooksul olen õppinud end ikka taltsutama. Vähemalt oma ostud mõtlen enne pikalt läbi kuna teen nad pea eranditult internetist (vihkan linnas ja poodides käimist!). Mõne ostu puhul isegi magan öö ära vahepeal, et järgmisel päeval selge peaga otsustada - on mul seda taime ikka vaja või mitte. Üldiselt ühegi taime puhul pole ma hiljem tundnud, et ta oli ülearune ost - nagu ühegi lapse puhul ema ei mõtle, et ilmaasjata sai ta muretsetud . . . taimed on ju aednikule tema lapsed. Vähemalt mulle. :)

Aga ega siis unistamine sega aeda ka sellisena nautimast nagu ta hetkel on - hetke nautimise oskus on mulle vist kaasa sündinud. :) Täna siis taas muud ei teinud aias kui paar klõpsu fotokaga + rutiinne amplite/lillekastide- ja korvide kohendamine. Ok, tomatite võsud ka eemaldasin.
Siin siis tänane uus avaneja roosipeenras - roniroos New Dawn, pildistatud kahe vihmasagara vahel:

New Dawn

Ja veel üks pilt ühest mu tubasest õitsejast - bugenvillea. Kevadel sai ta Bakkerist tellitud ning on nüüdseks suuruses kenasti juurde võtnud ja ka õied valla löönud:

Bugenvillea

Padukas nagu tellitud

Üleeile olin hästi tark - kandsin komposti tervele aiale, sest ilmateade lubas järgmiseks päeval vihma. Ja tuligi. :) Selline valang, et minutitega olid kõik vihmaveevannid- ja panged täis. Ideaalne - viimane vihmavesi oligi muidu juba peaaegu otsas ja millega ma muidu turbapeenart kastaks. Ja kogu kompost sai ka kohe paduka poolt maasse leotatud.

Täna ei ole aias mitte sõrmegi liigutanud. Või siis ainult nii palju, et pildistasin  teisena õitsema hakanud roosi - Maurice Utrillo. Tema lõhna armusin ma kohe ära. :)

Maurice Utrillo

Keelatud vili on magus!

Ei pidanud ju eile tööd tegema, et täiskuu eel ja ebasoodus päev. Kuid sain ma siis, jee, käed mullast eemal hoitud! Hommikust peale juba olin peenravahesid rohimas ja lillepeenras äraõitsenud õisi lõikamas. Ja nii ikka õhtuni välja. Öö eel avastasin veel, et ebaküdooniapõõsas on mattunud virna ja maajalga - no kuidas ma ei tõmba neid siis välja? Sealsamas kõrval päevalillede alune ka puha virna, vesirohtu ja maapirni võrseid täis - kõik rohisin välja ja umbrohud ladusin päevalillede ümber, olidki teised vähese rammuga maal.

Tegelikult lugesin hiljuti J. Paungger / T. Poppe raamatust "Der lebendige Garten", et kui mingi umbrohi kipub aias vohama, siis on ülim aeg ta rahule jätta ja lasta tal isu täis kasvada. See näitavat, et mullastik seal kohas on näljas selle konkreetse taime järele ja vajab seda pinnase parandamiseks. Kui ta on oma töö teinud, siis kaduvat ta ise.
Teiseks hoiavad umbrohud peenras niiskust ja kaob vajadus kastmise järele. Mitte kastes kaob jälle tigude probleem. Eriti meelitavat valel ajal (õiepäevadel) kastmine ligi lehetäisid. Nii räägivad raamatu autorid, kes elavad Austrias ja peavad oma aeda väga kuumas ja põuases piirkonnas, kus vahel suve jooksul tilkagi vihma ei tule. Sellele vaatamata ei kasta nad aeda ja kõik kasvab ikkagi suurepäraselt. Jutt käib siis muidugi avamaa taimedest, kasvuhoonet ja rõdutaimi tuleb ikka kasta. Ok, seda mittekastmist hakkasin ma harrastama juba aastaid tagasi ja on tõsi küll, et taimedel pole vahet, kas neid kasta või mitte - kasvavad nad ikka. Kastmine lihtsalt hellitab taimed ära, nad ei kasvata sügavaid juuri, jäävad nõrgaks ja muutuvad su kastmisest sõltuvaks. Vihma kasta jäetud taimed aga kasvatavad sügavad juured, et põhjavett kätte saada, ja on seeläbi ka tugevamad. Looduses ju ka keegi ei käi kastmas ja kõik ikka lokkab ja õitseb.

Ok, seda mitterohimist oleks mul väga raska praktiseerida. Sest just see sõrmede mulda pistmine annab mulle kõige rohkeme energiat. Miks muidu mind kohe kisub hommikukohvi järel aeda umbrohtusid välja näppima? Minu igahommikune rutiin. :) Joon kohvi ära, jalutan hommikumantlis aeda ja kõigepealt rooside juurde. Vaatan, kas lehetäisid pole ja üldse, kuidas need kuninglikud kõrgused on öö mööda saatnud. Juttu jätkub kauemaks.  Flammentanz ajas üle pika aja uue uhke võrse välja - kuidas ma siis ei kiida teda? :) 
Siis istun pisut lapse mängumajakese trepil seal kõrval ja naudin vaadet. No ja varsti lähebki lahti - võtan umbrohu siit, teise sealt . . . Köögiviljapeenardest on mul eriti raske umbrohtu välja tõmbamata mööduda. Vahel unustan end vähemalt tunniks sinna rohima. Ja kui peenras pole midagi võtta, siis peenravahest ikka leiab midagi. Siis jõuan eesaeda, seal vaja ka lilli imetleda ja üht-teist nende heaoluks kohendada . . . Sellised suvehommikud siis. :) Need võiks igavesti kesta.

Mis puutub aga valel ajal rohimisse, siis ega siin muud katastroofi olegi kui et ergutab kõik umbrohualged kiiremini idanema. Tegelikult olevat isegi hea korra valel päeval rohida - siis kõik eos olev umbrohi viskab üles ja järgmisel korral õigel päeval rohides (kahanev kuu, juurepäev) saab kogu umbrohust lõplikult lahti. Eks ma siis tekitasin oma eilse rohimisega omale veel tööd juurde. :) Aga mis teha kui sõrmed sügelevad mulda pistmise järele! Ja kes siin hiljuti rääkis, et hakkab aias tegutsemisest juba vähehaaval tüdima?! No see oli mul küll hetkeemotsioon, ilmselgelt. :)

Aeg puhkamiseks

Täna on kuu amburis ning täiskuueelselt ka veel, seega igasugune aiatöö on kuukalderi järgi vastunäidustatud. Aednik istugu vaid kohvitassiga õunapuu all ja nautigu oma kätetööd. :) Või harigu end teoreetiliselt. Sama lugu homme, siis on vaid soodus päev küünehoolduseks. Ja laupäeval on täiskuu ja ikka pole midagi soovitav aias teha. Kuukalendrit vaatan ma siit lehelt.

Ega need eelnevadki päevad teab mis töised pole olnud. Kõige rohkem võttis võhmale värvimistöö - väravad ja kiigepostid said uue ilme.

Vahepeal sain veel ühe sellise lollusega hakkama, et viisin kuldkakrapoti roosipeenrasse. Ai, kus roosid said lehetäide laadungi kaela! Igasugu kakrad on ju lehetäide magnetiks . . . Viisin juba järgmisel päeval kakrapoti eesaeda tagasi, kuid lehetäidest lahti saamine roosidel võttis veel päevi. Proovisin lõpuks ära ka nõgeseleotisega pritsimise, kuid see ei mõjunud neile kohe absoluutselt - haisesin vaid ise pärast nagu vetsupott. :P Seega läks leotis hoopis tomatite väetamiseks ja roose pritsin endiselt rohelise seebi lahusega.

Esimene roos läks ka lahti - vaarikalõhnaline ja kahevärviline. :) Nime kohta ei oska midagi arvata kuna oli üks kolmest Bakkerist tasuta kauba peale saadud roosidest ja erineb täiesti pildil toodust. Siin ta on - lehe alumised pooled on vaarikapunased, sisemised roosad:

 

 

Ja kui juba roosi pildistamas käisin, tegin ka paar klõpsu paarist lähedal olevast lillekorvist . Esimesel rippuv põisrohi . . .

 . . . ja siin tagumises korvis suutera ja esimeses, kui pakendit uskuda, siis rippuv sarvkannike, minu enda hinnangul aga lobeelia, mis lobeelia. :D Olgu, mis ta on.

Tegelikult on kahju, et ma juba kevadest peale pilte ei teinud - eriti pojengide ja lupiinide õitsemine oli uhke . . . Hetkel on peenarde õitsemine tagasihoidlik, mõni õielaik siin ja seal, mingit voogamist küll ei ole. See on mu tulevikuunistus - et igal ajahetkel peenrad õitseksid ohtralt. :)

Aed ei kutsu, kass kutsus

Viimased päevad on olnud sellised, et aed polegi tööd tegema kutsunud. Isegi kerge tüdimus aiatöö vastu on hakanud end ilmutama, ime küll. Kui varem ma üldiselt nautisin igasugust näppude mulda saamist, kaasaarvatud rohimine, siis täna käisid esmakordselt isegi multšimõtted peast läbi. No et äkki peaks ka proovima, oleks vähem rohimist. Ehkki selleks aastaks, võimalik, et rohimine on juba läbi. Verandaesise peenra vaid tegin täna kiiresti üle, mõned harvad umbrohud olid. Ja lõikasin maha ära õitsenud pojengid. Ja lugesin selle päevatööks. Polnud nagu eriti füüsilise vormi päev. Ehkki ilm oli kena. Kuid õues möllas suur tuul ja päike vilkus - kui paistis, oli palav ja kui ei paistnud, külm. Kohvitassiga oli täitsa tülikas õunapuu all istuda - vaheldumisi ikka kord kampsuni hõlmad valla, siis jälle lukk kinni ja kapuuts pähe. Üldiselt tormised päevad teevad mu väga rahutuks - justkui pääseks see vali tuul ka sisemusse tormama ja paiskaks seal kõik segi . . .

Eile tegelesime ühe meie krundi juures konutava hulkuva kassi päästmisega. Meie enda kass on see kassimagnet, kes neid siia ligi meelitab - igasuguseid voorib meilt aiast läbi. Ega meil midagi nende vastu pole, alati huvitav jälgida aknast, mis värvi isend seal seekord kõnnib. Selle aasta käijad on must, triibuline, 2 kollast, erinevad musta-valgekirjud, valge ja valge-kollaselaiguline. Enamus neist on tuttavad näod, ümberkaudsete perede elanikud, kuid osad on sellise hulkuri välimusega. Päästmist vajas seekord üks kollastest. Lähimal vaatlusel selgus, et päris raske juhus hulkuva looma kohta - kurt ja pime. :O Kuidas selline üldse ellu on jäänud . . . mis jahipidajat temast ka - pigem ise saagiks teistele nelja- ja kahejalgsetele. :/ Niisiis sai tal kõht täis söödetud, ööseks siseruumi toodud ja järgmisel päeval turvakodu vabatahtlikele üle antud, kes ta loomaarstile toimetasid. Sealtpeale saab tal ainult paremini minema hakata, saab ehk omale äkki uue kodugi.

Õhtul vaatasime veel lapsega telekast kaunist tantsupidu, ja nii see päev õhtusse sai.

Turbapeenar valmis!

Väljas ladistab sadada juba teab mitmendat päeva, kuid mina vaatan aknast õndsal ilmel oma uut turbapeenart. :) Ah! Kogu minu senist rabamist aias ei anna võrrelda selle rajamisega - füüsiliselt kõige raskem töö. Kuid tehtud ta sai,  näeb üsna nunnu välja ja ma olen ülirahul!

Kõige raskem selle töö juures oli turbakottide ja -pätside tassimine ~100m ühest aia otsast teise . . . siiamaani musklid valutavad. Neid 300l-seid Sfagnum turba kotte muidugi tassida ei saanud, ainult veeretada, rodomullakotid tassisin aga käe otsas, sest käruga tagaaeda enam ei pääse. Ja siis 18 turbapätsi. Kuna need pätsid toodi mulle lahtises autokastis vihma käes täiesti läbi vettinuna, siis oli iga päts ka oma mullakoti kaalus. Et siis 18x veel nendega tagaaia vahet joosta . . . ausalt, mul hakkas tassides juba hirm oma tervise pärast! Teisest küljest oli hea, et need pätsid juba märjad olid, jäi ära veeämbrite tagaaeda tassimine, et neid pätse seal sees solgutada - võitsin kõvasti aega selle arvelt.
Isa muidugi tuli jooksuga õue ohkima kui nägi turbaautot meile aeda keeramas. Kui seni oli ta suutnud mu rassimiste peale vait olla, siis nüüd küll pahvatas, et mida ma võtan kõike nii suurelt ette. No kas üks turbapeenar on suurelt?! :) Ta pole suuri aiaettevõtmisi veel näinudki, mida teised aiahoolikud oma mastaapsetele kruntidele rajavad . . .

Aga materjalid kohale tassitud, sai hakata pihta meeldivama töö, peenra servade ladumisega. Laps ilmus ka nüüd kohale ja leidis, et väga mõnus on neid pätside vahesid turbajääkidega täita. Kogu see töö käis sellises parajas seenevihmas, mis lõpuks riided ikka läbi leotas. Kui "müürid" olid laotud, silutud ja kumeraks lõigatud, polnud muud, kui rodomuld ja turvas sisse, peenravaip sai enne põhja. Kastmiseks mul aga tõesti enam jõudu ei jäänud, selle jätsin vihma hooleks, mida kohe ka kallama hakkas kui tuppa ära läksime. Öö läbi ka veel kallas, nii et hommikuks oli peenar korralikult kastetud. Ega siis järgmisel päeval polnudki muud kui asalead sisse - igasse nurka üks ja neljandasse nurka Aavikuemanda külmakindel laialeheline lilla hortensia. Iga taim sai istutamisel ka pihutäie rodoväetist. Ja keskele jäi ruumi kahele ahtalehelisele mustikale, mis peaksid lähipäevil saabuma. Siis teen oma kätetööst pilti ka, hetkel liialt ladistab sadada.

Lisaks turbapeenrale sai ka lõpuks kohad leitud viimastele värvilistele hortensiatele - nüüd on mul tagaaias 7 hortensiat! Ei jõua ära oodata seda pilti kui need järgmisel aastal (ma loodan) kõik korraga õitsema hakkavad! :)