Oli yin, sai yang

Esimesed redised ja esimesed nartsissid said täna nopitud. Nartsisse oli juba varemgi lahti, kuid mitte nii palju, et oleks raatsinud neid vaasi tuua. Nüüd on aga juba kogu eesaed neid täis.

Eesaed näeb hetkel aga pisut hullumeelne välja. Nimelt tuli isa välja tema kohta ootamatu otsusega, et sirelihekk tuleb ära piirata ja harvendada. Kuna temast tema vanuses pole tegijat, siis üleaedne on meil juba teist õhtut mootorsaega möllanud. Oksad muudkui langesid ja vaade läks aina avaramaks. Hetkel on töö veel pooleli, kuid juba praeguseks on me kõrge sirelimüür kadunud ning yin eesaiast on üleöö saanud yang ja varjupeenardest päikesepeenrad. Õiteilu ja lõhn jääb sel aastal olemata, kuid on selge, et see kaua edasi lükatud töö tuli ära teha - oksad laiusid juba peaaegu tänavale . . . 
Üks peaaegu kuivanud ploomipuu sai ka maha võetud ja sealt tuli veelgi rohkem valgust juurde. Liblikapõõsas ja verandaotsa peenrad võidavad sellest kõige rohkem - olgu siis tublid ja õitsegu sel aastal nagu ei kunagi varem. Ainuke häda on, et nüüd on lausa sõiduteele näha kui ma hommikumantlis aeda astun - rääkimata naabriakendest. :P Aga eks mingil määral see paraneb kui hekk lehte läheb. Teisest küljest paistab sinna tänavale nüüd ka ära kui mu Flammentanz oma uues kohas veranda otsas õitsema hakkab. Mitte et ma oma aeda näitamiseks teen. Vastupidi - kõik, mis ma siia loon, on vaid selleks, et siin ise omaette lõhnu ja vaateid nautida. Ja see nautimine (mina hommikumantlis kohvitassiga õunapuu all) ei peaks mitte tänavale ära paistma! Aga no loodetavasti sügiseks on hekk nii palju kasvanud, et siis paistab minust tänavale ära vaid peanupp. :)